normaalmudellennuk | eritüübilised mudellennukid | mudellennukite arvutus
osade kuju ja konstruktsioon | kummimootor | kolbmootorid | reaktiivmootorid | kütusepaagid
töövõtted | mudellennuki kokkupanek ja startmine

MUDELLENNUKI OSADE KUJU JA KONSTRUKTSIOON

Tiib ja saba. Mudellennukitel kasutatavad tiivakujud on toodud joonisel. Olenevalt mudeli otstarbest ja konstruktsioonist, antakse tiivale pealtvaates täisnurkne, trapetsiline või elliptiline kuju. Konstruktsiooni lihtsuse ja küllaltki heade aerodünaamiliste omaduste tõttu on levinuim täisnurkse kujuga tiib. Lihtsamatel
mudellennukitel tiiva otsad ümardatakse või tehakse trapetsikujulisteks ning antakse tiivale ühekordne V-kuju 8-12º. Konstruktsiooni lihtsustamiseks kasutatakse mudelitel ka sirget tiiba 15-25º-liste „kõrvadega“. Rekordmudellennukite tiibade otsad tehakse aerodünaamiliste omaduste parandamiseks elliptiliste otsakaartega ja antakse tiivale kahekordne V-kuju: keskosas 3-7° ning otstes 10-20º.

Mudellennuki suunapüsivuse parandamiseks antakse mõnikord tiivale noolekuju 3-5º.

Ringkiirusmudellennukitel on otstarbekohane üleni trapetsiline tiib, kus tiiva väikese ulatuse tõttu on erineva kujuga ribisid vähe. Vabaltlendavatel mudellennukitel on tiiva suurema ulatuse tõttu trapetsilisel tiival erineva kujuga ribisid palju, mis teeb nende valmistamise väga aegaviitvaks. Sama on kehtiv ka elliptilise tiiva kohta, milliseid esineb välismudellennukitel väga harva, kuigi ta on aerodünaamiliselt parim kõigist eespoolnimetatud tiivakujudest.

Tiiva sõrestik koosneb talast (või taladest), ribidest, esi ja tagaserva liistust ning otsakaartest. Tiiva keskmist, kere peal või sees asuvat osa nimetatakse keskpinnaks, tiivapooli konsoolideks.

Ribid annavad tiivale nõutava profiili. Lihtsama konstruktsiooniga tiibadel painutatakse ribid lapikutest liistudest (A). Niisuguseid nn. liistribisid kasutatakse sisemudellennukitel ja skemaatilistel välismudelitel. Lameribid (B) valmistatakse kahest lapikust liistust või vineeriribast. Nad annavad tiivale suure väändekindluse, kuid nende valmistamine on aegaviitev ja nõuab suurt täpsust. Kummimootoriga mudellennukite ja väiksemate, õhukese tiivaprofiiliga purimudellennukite ribid valmistatakse õhukesest pärna- või haavalauast (C). Suurematel purimudellennukitel ja kolbmootoriga mudelitel tehakse ribid. vineerist ning varustatakse kergendusaukudega (D).

Ribide paksus on 200-300 mm laiusel tiival 1-1,5 mm, kitsamatel tiibadel. 0,5-1 mm.. Tiivapoolte ühendus- ja murdekohtadel tehakse ribid 3-4 mm paksused ning tavaliselt ilma kergendusaukudeta. Eriti vastutusrikastes kohtades, näiteks tiiva ja kere ühenduskohtades, tugevdatakse ribisid liistude pealeliimimisega.

Ribidevaheline kaugus on kitsastel, 100-150 mm laiustel tiibadel 40-60 mm; keskmistel, 150-200 mm laiustel tiibadel 50-80, mm ja veel laiematel, tiibadel 80-100 mm. Tiiva profiili paremaks säilitamiseks on soovitav kasutada tavaliste ribide vahel nn. poolribisid, mis ühendavad tiiva esiserva liistu talaga.
Tala (või, talad) annab tiivale vajaliku- tugevuse. Tala tüüp ja asetus olenevad mudeli tiiva konstruktsioonist ja suurusest- ning ribide kujust. Kõige, levinumad talade tüübid on kujutatud joonisel.

Õhukese profiiliga mudellennukitel täidavad tala ülesannet esi- ja tagaserva liist (A). Lihtsamatel mudelitüüpidel kasutatakse täistala (B), mis kujutab endast serviti asetatud tugevat liistu. Kitsast kõrget täistala kasutatakse ka lameribidega tiivasõrestikes. Täistala on väga lihtne valmistada, kuid on suurematel mudelitel kasutamiseks liiga raske; seepärast kasutatakse enamikel võistlusmudelitel kahevöölist tala (C). Talavöösid seovad omavahel tiiva ribid. Talale suurema paindekindluse andmiseks kaetakse mõnikord tala küljed vineeri või paberiga. Väikestel õhukese proffiliga mudelitel (peamiselt kummimootorigd mudelitel) on levinud paljuvööline tala (D), mis koosneb 3-5-st peenest liistust.

Kitsatiivalisel mudelil asub tala tiiva esiservast 20-25% tiiva laiuse kaugusel. Laiematel, kahetalalistel tiibadel, on eesmine tala 20-25% ja tagumine 60-70% tiiva laiuse kaugusel.

Tala materjaliks kasutatakse tiheda ja sirge siüüiga männipuitu. Kahevöölisel talal peab olema ülemine vöö alumisest veidi suurema ristlõikega. Sõltuvalt tiiva profiili paksusest ja mudeli kaalust on tala vööde ristlõiked 1-1,5 m-se tiivaulatuse puhul 2*2-3*2 mm. Tiivaulatustel 1,5-2 m sobivad ristlõiked 3*2-3*3 mm; veel suurema ulatusega tiibadel peab vööde ristlõige olema 4*4-4*5 mm. Tagumise tala vööd tehakse esimese tala vöödest 1,5-2 korda peenemad.

ServIiistud annavad tiivale kindla piirjoone. Esiserva liist võib olla asetatud ribisse serviti, nurgeti või küjega. Kaalult kõige, kergem on esimest tüüpi servIiist, mida kasutatakse peaaegu kõikidel mudelitel.
Nurgeti või küljeqa vastu ribi asetatud servIiiste kasutatakse siis, kui on vaja profiili ninaosa kuju eriti täpselt välja töötada ja kui mudeli kaal ei ole sealjuures määrava tähtsusega (kiirusmudellennukid). Esiserva liistude mõõdud on väikestel mudelitel 2*3-2*5 mm ning keskmistel ja suurematel 3*4-3*5 mm. Materjalilks on mänd või pärn.

Tagaserva liist valmistatakse samuti männist ja antakse talle ristlõikes trapetsiline kuju (B). Liistu laiuseks võetakse, olenevalt tiiva laiusest, 7-12 mm. Muutuva laiusega tiibadel (trapetsilistel ja elliptilistel) väheneb tagaserva liistu laius tiiva otsa poole. Liistu serva ei hööveldata liiga teravaks, sest see võib põhjustada sõrestiku kaardumist. Ribid liimitakse servliistu sisse saetud sälkudesse või sidestatakse tagaserva liistuga Iiimmuhvi abil. Sõrestiku tugevdamiseks liimitakse tihenduskohtadele mõnikord joonistuspaberist kolmnurgad.

Tiiva otsakaared painutatakse bambusest või liimitakse kokku mitmest männiliistust. Tömbi otstega tiibadel saetakse otsakaared välja 1,5-2 mm paksusest vineerist või voolitakse pärnapuust (seest õõnestada!). Otsakaared peavad tiiva esi- ja tagaservas ühtuma paksuselt täpselt esi- ja tagaserva liistudega.

Suurematel mudellennukitel (tiiva ulatusega üle 1,5 rn.) tehakse transpordi hõlbustamiseks tiib lahtivõetavana.
Tavaliselt käib tiib lahti täpselt keskkohalt (ülatiivalistel mudelitel), või kere juurest. Tiiva konstrueerimisel tuleb piirduda võimalikult ühe (või kahe) ühenduskohaga, sest mida rohkem neid on, seda enam kaalub mudel. Kõige lihtsam ja kaalult kõige kergem on tiivapoolte ühendamine nn. keeltega, mis surutakse tihedalt vastavatesse pesadesse - karpidesse. Kui mudellennuki kere laius on alla 40 mm, kinnitatakse keeled kere külge ja karbid tiivapoolte külge; laiema kere puhul toimitakse ümberpöördult. Keeled valmistatakse männiliistust, alumiiniumplekist või vineerist. Väga sobivaks keelte materjaliks on duralumiinium.

Ühe talaga tiival tuleb lisaks keelele toetada tiiva tagaserva bambuspulgakesega, mis läheb tiiva ribisse saetud auku ning tagab tiivale õige seadenurga; kahetalaliel tiiival kasutatakse enamasti kahte keelt, mis ühendab talade kohal tiiva kerega.

Puust keeled liimitakse talavööde vahele ja ühendatakse niitmähisega; alumiiniumplekist keeled kinnitatakse neetide, montaažikruvide või niitmähiseqa tiivale liimitud täiteklotsi külge.

Normaalmudellennukitel koosneb saba horisontaalsest stabilisaatorist ja vertikaalsest kiilust (A). Kummimootoriga mudelitel on saba enamasti kahe küiluga, mis kinnituvad stabilisaatori otstesse (C). Sisemudellennukitel, mõnikord ka taimermudelitel paigutatakse kiil raskuskeskme allaviimiseks stabilisaatori alla (B). On katsetatud ka V-kujulist saba, mis aerodünaamilistelt omadustelt on parem normaaltüüpi stabilisaatorist ja kiilust, kuigi mudeli reguleerimine on tunduvalt keerukam (D).
Stabilisaatorl kuju valitakse sarnane tiiva kujuga, kuid väiksema külgsuhtega. Sõltuvalt kere kujust on kiilu kõrgus 1/3-1/4 stabilisaatori ulatusest. Kõrge kitsa kere puhul peab ka kiil olema kõrgem, madala kere puhul madalam. Kiilu kuju on trapetsiline või elliptiline, olenevalt kere ja tiibade kujust ning mudellenduri maitsest.
Kahekiilulise saba puhul võetakse mõlema kiilu laius veidi suurem stabilisaatori laiusest ja kõrgus 1/4 stabilisaatori ulatusest.

Stabilisaatorl ning kiilu ribide, talade ja servliistude konstruktsioon on sarnane tiiva samade osade konstruktsioonile. Kummimootoriga mudelitel valmistatakse kiil ja stabilisaator ühe tervikuna ja kinnitatakse kerele kummilindiga. Suurematel mudelitel valmistatakse kiil kerega ühes tükis, kuid stabilisaator eraldi. Stabilisaatorit võib kiilu külge kinnitada mitmel viisil.

Kui stabilisaatoripooled on üksteisest eraldatavad, siis kinnitatakse nad kiilu külge ümmarguste 3-6 mm läbimõõduga bambuspulkade või alumiiniumtorudegaga (A). Kinnituspulgad liimitakse kiilu külge ja karbid stabilisaatoripooltesse. Teine kinnituspunkt tuleb valida niisuguse arvestusega, et stabilisaatori seadenurk oleks muudetav, mis hõlbustab mudeli reguleerimist. Üks võimalus on kinnitada stabilisaatori esiserva liistu külge sektor, mille asendit saab reguleerida, kruvi abil. Stabilisaatori võib kinnitada veel kiilu tagaserva väljalõikesse (B) või kiilu peale montaažikruviga (C). Stabilisaatori seadenurka saab viimasel puhul muuta kiilu ja stabilisaatori vahele asetatavate plaatidega.

Võistlustel punktisüsteemis ei ole kasulik lasta mudellennukil lennata üle 5 minuti, sest mudel võib kaduda silmist. Lennuaja piiramiseks varustatakse mudel sellisel juhul klapp-stabilisaatoriga või mõne muu mehhanismiga, mis teatava aja möödumisel sunnib mudeli maanduma. Klapp-stabilisaatorid kinnitatakse kiilu või kere külge nii, et nad võivad pöörduda kinnitussõlme ümber. Lennu algul on stabilisaatori tagaserv ühendatud kiiluga terastraadist konksude ümber tõmmatud niitrõnga abil. Konksude vahel on niidirõngasse seotud süütenöör (süütemöör valmistatakse kingapaelast, mida immutatakse kaaliumpermaganaadi küllastatud vesilahuses. Kuivatatud süütenööri põlemiskiirus määratakse katseliselt.), mis teatava aja rnöödumisel põletab niidi läbi ning kummi tõmbab stabilisaatori negatiivse nurga alla.

Purimudellennukitel kinnitatakse kiilu tagaserva pöördetüür, mis on kõrgstardil neutraalasendis, kuid pärast mudeli nöörist vabanemist saab stardikonksuga ühendatud automaadi tegevusel väljalöögi ning paneb mudeli ringlema. Ringlev mudel ei lenda stardipaigast kaugele ning püsib hästi tõusvates õhuvooludes. Automaat töötab järgmiselt: stardil tõmbab nöör stardikonksu ette ning pöördetüüriga ühendatud terastraat hoiab tüüri neutraalasendis; kui stardinöör vabaneb stardikonksust, tõmbab vedru pöördetüüri kõrvale ning mudel hakkab ringlema.

Kere. Aerodünaamiliselt on ideaalne tilgakujuline kere. Kuid konstruktsiooni lihtsustamiseks ja mudeli püsivuse suurendamiseks antakse kerele enamasti teistsugune kuju. Üldiselt on kere kuju ja konstruktsioon sõltuvad mudeli skeemist ja osade vastastikusest asetusest.

Pealtvaates antakse kerele sujuvad sümmeetrilised vormid kusjuures enamikul mudeleist on tiiva kinnituskohal kere piirjoon sirgjooneline. Ka külgvaates püütakse kujundada kere võimalikult sümmeetriline (kõrgtiivalised mudelid) kuid siiski on enamikul mudeleist kere ebasümmeetriline – pealmine osa sirgem, alumine kumeram. Tiib kinnitatakse otse kerele või profileeritud pealisehitusele – püloonile. Mõnedel kummimootoriga mudelitel kinnitatakse tiib kere peale paigutatud traattugedele.

Joonisel on toodud tüüpilisi purimudellennuki kere kujusid. Selle mudelitüübi kere püütakse kujundada peensusteni voolujoonelisena. Küllaldase tugevuse saavutamiseks tehakse kõrgele asetatud stabilisaatoriga purimudelitel kere tagumine osa suhteliselt jämedam. Kummimootoriga mudellennukitel, millel tiib on kere peal nihutatav, peab kere olema pealt lame ja tasane, et tiiva asendi muutmisel ei muutuks seadenurk. Teliku ühendamiseks antakse kere alaküIjele tugev kumerus. Kummimootori mahutamiseks peab kere tagaosa olema suhteliselt suure ristlõikega.

Kolbmootoriga rekordmudellennukitel paigutatakse tiib kere peale või madala, kabiinikujulise pülooni otsa. Püloon annab kerele ilusama kuju ja võimaldab otstarbekohaselt paigutada kütusepaaki.

Taimermudellennukitel on kere, varustatud kõrge pülooniga, mis nagu kasvab sujuvalt kerest välja.
Aerodünaamilise väärtuse suurendamiseks kaetakse mudeli mootor kapotiga. Sagedamini kaetakse kapotiga ainult mootori karter, kuna, silinder jääb mootori paremaks jahutamiseks katmata.

Kere kuju ristlõikes oleneb mudeli skeemist ja konstruktsioonist. Lihtsamatel purimudellennukitel on kere kolm- või nelinurkse kujuga. Rekordmudellennukite, keredele antakse ristlõikes viisnurkne, kuusnurkne või ovaalne kuju. Kummimootoriga mudellennukitel, samuti taimermudellennukitel on kere ristlõige ristkülikukujuline või ümmargune. Kolbmootoriga mudellennukitel kasutatakse, väga mitmesuguse ristlõikega keresid. Rekordmudelitel eelistatakse ristkülikukujulisi või viisnurkseid keresid. Ringkiirusmudelitel on kere tavaliselt pealt- ja altpoolt ümardatud.
Kere sõrestike tüüibid on kujutatud joonisel. Konstruktsiooni järgi liigitatakse kered:

Ribi- ja raamsõrestikul võtavad kerele mõjuvad jõud vastu 3-4 või rohkem tala. Ribisõrestikul on kujuandvaiks osadeks vineerist või õhukesest puitlauast ribid; raamsõrestikule annavad kuju talasid ühendavad põikliistud. Ribisõrestikku kasutatakse purimudellennukitel, raamsõrestikku - mootormudellennukitel.

Eriti purimudellennukitele vajaliku sileda- pealispinna ja sujuva voolujoonelise kuju saab kaunkeredel, mis valmistatakse tavaliselt läbinisti pärnapuidust. Kaunkered õõnestatakse seest tühjaks, jättes kere tühemikku mõned vaheseinad, mis väldivad külgede sissemuljumist. Kerele mõjuvad jõud võtab vastu kerekauna 0,5-2 mm paksune sein. Torukere kujutab endast vineerist või alumiiniumist toru. Torukeresid esineb ringkiirusmudellennukitel ja taimermudellennukitel. Segasõrestik koosneb puust õõnestatud või vineerist painutatud harjast ja põhjast, mis on omavahel ühendatud põikliistude või ribidega. Suure tugevuse tõttu kasutatakse seda peamiselt ringkiirusmudellennukitel.

Tala mõõdud olenevad sõrestiku tüübist. Ribisbrestikus on tavaliselt kaks kuni neli tala; 1200 mm pikkuse kolmnurkse kerega purimudellennukil võetakse kaks ülemist tala mõõtudega 3*8 mm, alumine 4*4 mm. Rohkemate talade puhul on üksikute talade mõõdud 3*2, 3*3 või 3*5 mm. Sõltuvalt kere pikkusest on kummimootoriga mudelitel raamsõrestikuga kere talade mõõdud 2*2, 2,5*2,5 või 3*3 mm. Kere nina- ja sabaosa tugevdatakse raami vahele asetatud diagonaalidega (2-3 tk.). Kummimootoriga mudelile saab sobiva, hea väändekindlusega kere, kui asetada kõik põikliistud diagonaalselt.

Kolbmootoriga mudellennukitel valmistatakse kere ninaosa ribisõrestikuga (kuni tiiva või pülooni tagaservani) ja sabaosa raamsõrestikuga. Niisugune kere on mootoriraami, kütusepaagi, teliku ja tiiva kinnituskohtadel küllaldase tugevusega ning sabaosas küllalt kerge.
Purimudellennuki kerel on ees ninaklots, mis voolitakse pärnapuidust ja varustatakse õõnsusega trimmraskuse jaoks. ninaklotsi võib valmistada ka kahest ristamisi kokkuliimitud vineerplaadist; vahed täidetakse kujuandvate täiteklotsidega.

Talade otsad liimitakse ninaklotsi külgedesse lõigatud soontesse. Kummimootoriga mudelitel liimitakse kere esimesele raamile tavaliselt 1-2 mm paksusest vineerist ribi, mis varustatakse avaga ninaklotsi jaoks.

Ava suurus oleneb kummimootori ristlõikest. Kui kummimootor koosneb 20 kummilindist 3*1 mm, siis peab ava olema vähemalt 20*20 mm; 40 lindi puhul aga mitte väiksem kui 30*30 mm. Liiga väikese ava puhul võivad ribi servad lõikuda kummilintidesse ja põhjustada mootori ennaegse purunemise. Nupuga propelleri puhul peab ninaklots olema eest lame, muul juhul sujuvalt ümardatud.

Kummimootoriga mudelitel lõpeb kere sabaosa kummimootori konksuga varustatud, äravõetava sabaklotsiga või läheb sujuvalt üle kiiluks. Viimasel juhul liimitakse kere raami külge vineeri- või tselluloidplaadid, millesse on puuritud kummimootori kinnituspulga jaoks 5-6 millimeetrise läbimõõduga augud. Pulk ise valmistatakse bambusest või alumiiniumtorust.

Kolbmootoriga mudellennukitel sõltub kere ninaosa konstruktsioon mootori tüübist. Mootoritel AMM-4 ja K-16 on kinnituskäpad propellerivõlliga paralleelsed, seetõttu tuleb kasutada mootoriraami.

Raami võib valmistada kahest 10*12 mm jämedusest männliistust, mis ühendavad kolme esimest ribi (A). Esimene ribi valmistatakse 3-4 mm paksusest vineerist. Mootoriraami võib valmistada ka alumiiniumplekist ja kinnitada otse esimese ribi külge (B). Esimese ribi tugevdamiseks sidestatakse see järgmise 2-3 ribiga. 2-4 täiendava liistu abil. Samuti toimitakse ka nende mootorite puhul, mis kinnituvad äärikuga otse esimese ribi külge (C). Kere esiosa tugevdamiseks kaetakse see kolme esimese ribivahe ulatuses vineeri, pärnalaukeste või riidega.

Kere sõrestiku ribisid on kõige lihtsam valmistada 1-2 mm paksusest vineerist või 2-3 mm paksusest pärna või haavalauakesest (A). Eriti tugevad ribid saadakse siis, kui ribi iga serv valmistatakse eraldi lauakesest ja liimitakse siis kokku (B). Samalaadselt võib ribisid valmistada liistudest, mis liimitakse kokku papist, vineerist või tselluloidist nurkadega (C).

Erilist tugevust nõudvates kohtades (tiiva ja teliku kinnitusribid) kasutatakse liistude pealeliimimise teel tugevdatud vineeriribisid (D). Mootorikapotid ja propellerinupud pinnitakse õhukesest alumiiniumiplekist, vormitakse tselluloidist või liimitakae šabloonklotsil kokku paberiribadest. Mootori osadele, kütusepaagile j a muudele mehhanismidele ligipääsemiseks varustatakse kere luukidega.

Telik maamudellennukitel. Teliku toed valmistatakse terastraadist OVS, VS (klaverikeeletraat) või bambusest. Mudelitel kaaluga kuni 400 g võib kasutada ühe toega (ainult peatoega) telikut; raskematel mudelitel tuleb kasutada peatoe kõrval abitugesid.

Teliku laius rataste kohalt on 16-20% tiiva ulatusest. Traadist pea- ja abitugede minimaalsed läbimõõdud, olenevalt mudeli lennukaalust, on toodud tabelis.

Telikuid on kolme tüüpi: ühe-, kahe- ja kolmerattaline telik. Kõige praktilisem on kaherattaline telik, mis kaitseb hästi mudelit vigastuste eest stardil ja maandumisel.
Üherattalisi telikuid kasutatakse mudellennukitel õhutakistuse ja kaalu vähendamise eesmärgil.

Üherattalise telikuga mudel toetub eest teliku rattale ja tagant kahekiilulisele sabale (A); teliku halvaks küljeks on mudeli kaldumine stardil, mis võib põhjustada lennu ebaõõnnestumise.Mõnedel mudelitüüpidel, näiteks tiibmudellennukitel kasutatakse mudelile õige stardiasendi andmiseks kolmerattalist telikut (B).
Mudellennuki transporteerimise hõlbustamiseks tehakse telik äravõetav.

Ühe toega teliku puhul kinnitatakse tugi alumiiniumklambrite ja montaažikruvidega kere sõrestiku tugevdatud ribi külge või põhja alla (A). Kolbmootoriga mudelile on väga praktiline joonisel (B) kujutatud teliku kinnitusviis. Ribi, mille sisse kinnitub telik, on kokku limitud kolmest vineeriplaadist, millest keskmine on välja lõigatud teliku toe ülaosa järgi. Teliku äravõtmiseks surutakse toed kokku ja tõmmatakse ribi vahelt välja. Mitmetoelisel telikul kinnitatakse toed klambrite ja montaašikruvidega kere põhja kiilge (C) või alumiiniumist puksidesse (D). Puksid kinnitatakse kere talade ja põikliistude ühenduskohtadesse, mis tugevdatakse vineerist või tselluloidist nurkadega.

Teliku asetus oleneb mudeli osade vastastikusest asendist, kuid reeglina paigutatakse telik võimalikult propelleri pöörlemistasapinna lähedale, et vältida propelleri purunemist stardil ja maandumisel. Kaherattalise teliku puhul on kolmandaks toetuspunktiks terastraadist sabakark või raskematel mudelitel (2000 g ja raskemad) sabaratas.

Rindtakistuse vähendamiseks tehakse kummimootoriga mudellennukitel sissetõmmatav telik. Üherattalise teliku sissetõmbamise mehhanism on kujutatud joonisel. Niitmähisega kinnitatakse teliku bambusest toe külge terastraadist telg, mis pöörleb kere põhja külge kinnitatud puksi sees. Telje teine ots on tagasi painutatud ja ühendatud kummilindiga, mis on niisuguse pinge all, et mudel oma raskusega telikule toetudes ei lase seda stardil sisse tõmbuda. Mudeli maast eraldumise momendil tõmbab, kummi teliku sisse. Samasugust mehhanismi võib kasutada ka kaherattalise teliku sissetõmbamiseks. Sissetõmmatava teliku puuduseks on see, et mudel peab maanduma kere põhjale; see tingib klapp-propelleri kasutamise.
Väiksemate mudellennukite rattad (läbimõõduga 30-50 mm) valmistatakse 4-6 mm paksusest pärnalauakesest (soovitav mitmekihilisest) ja varustatakse puksidega.

Rattaid võib kokku liimida ka vineerseibidest ja pukside asemel kasutada ratta külgedele liimitud tselluloidplaadikesi. Kaalu kokkuhoiu mõttes valmistatakse suuremad rattad seest õõnsatena. Kui on käepärast õhukest tselluloidi (0,5-0,8 mm), võib sellest pressida kaks rattapoolt, mis hiljem liimitakse kokku atsetooni või nitrolakiga. Rattad paigaldatakse telikutoe külge joodetud kahe seibi vahele.
Erinevalt vabaltlendavatest mudelitest võib ringkiirusmudellennukitel telik stardil mudelist eralduda ja jääda maha. Niisugune telik, täpsemalt stardikäru, on kolmerattaline ja varustatud alusega, millele toetub mudeli kere. Stardil, propelleri tõmbe mõjul, surub mudellennuk tiiva esiservaga vastu teliku peal olevat kahvlit ning liigub koos telikuga senikaua, kuni kerkib üle kahvli ja vabaneb. Mudel maandub kerele.

Telik vesimudellennukitel. Rataste asendamisel ujukitega saab telikut kohandada vesistartideks. Start veest on märksa raskem kui maast, sest vees Iiikumisel on ujukite takistus suurem kui hõõrdumine ratta puksides. Ujukite veetakistuse vähendamiseks peab mudellennuk startima võimalikult väikese kiirusega ja eralduma veest ruttu. Eriti tähtis on see kummimootoriga mudelitel, mille mootori tööaeg on lühike.
Hoojooksu kiiruse vähendamiseks tuleb suurendada tiiva kohtumisnurka, paigutades ujukid raskuskeskmest ettepoole. Kui ujukid asuvad raskuskeskmele liiga lähedal, toimub hoojooks ujukite suure takistuse ja propelleri tugeva tõmbe mõjul väikese kohtumisnurgaga, ning mudeli veest eraldumiseks on vaja suurt kiirust; liiga suur kiirus aga võib põhjustada pärast veest eraldumist mudeli kabreerimise. Halvemal juhul, kui ei jätku mootori võimsusest küllaldase kiiruse arendamiseks, mudel üldse ei eraldu veest. Õieti asetatud ujukitega mudellellennuk eraldub veest mudeli horisontaallennu kiirusele lähedase kiirusega ja tõuseb sujuvalt.

Ujukitega teliku tüüpidest on kõige levinumad joonisel toodud tüübid.

Parem neist on telik, mis koosneb kahest suuremast peaujukist ja ühest saba alla asetatud abiujukist. Selline ujukite asetus tagab hoojooksul mudeli püsivuse ja võimaldab ära kasutada ratasteliku tugesid. Ujukitepõhjad võib teha ilma astmeta, sest astme ülesannet täidab ujuki lai sirge tagaserv (lennu- ja vahest ka mudellennuasjanduses tehakse ujukite põhjad astmelistena, et tekitada ujukite all veekeeriseid, mis kergitavad ujuki veepinnale, hõlbustades seega lennuki või mudeli veest eraldumist).
Kummagi peaujuki veeväljasurve peab võrduma 1,5 kordsele mudellennuki kaalule.

Arvestamata koormatust abiujukile, võivad ujukid mudeli seismisel vajuda niipalju vette, et 1/3 nende mahust jääb vee alla. Abiujukile langeva väikese koormuse tõttu on selle maht umbes 1/2 peaujuki mahust.
Peaujukid asetatakse nii, et mudeli horisontaalasendi puhul propeller ei puudutaks vett. Tagumise ujuki asukoht määrab mudeli asendi stardil. See valitakse sellise arvestusega, et vees ujumisel oleks mudeli pikitelg veepinna suhtes 10º tahapoole kallutatud. Mudeli niisugune asend tagab stardil hea kiirenduse ja kiire veest eraldumise.
Pea- ja abiujukite seadenurgad mudeli pikitelje suhtes, olgu 5-10º. Nagu juba öeldud, on suur tähtsus peaujukite asetusel raskuskeskme, suhtes. Nurk ujukite tagaserva mudeli raskuskeskmega ühendava sirge ja püsttelje vahel peab olema vähemalt 10º.

Mida väiksemon mudeli pinnakoormatus ja suurem propelleri tõmme, seda suurem see nurk peab olema. Abiujuki asetus raskuskeskme suhtes ei oma erilist tähtsust.

Peaujukite kaugus teineteisest peab tagama mudeli püsivuse hoojooksul ja veest eraldumise momendil; on ujukid liiga lähestikku, võib mudel tuulehoo või propellerireaktsiooni mõjul kalduda ja puudutada tiivaga vett; on ujukid teineteisest liiga kaugel, ei hoia mudellennuk hoojooksul hästi suunda ja veest eraldumine toimub aeglaselt. Kummimootoriga mudellennukitel on ujukite kaugus teineteisest kuni 8/10 propelleri läbimõõdust; kolbmootoriga mudellennukitel on ujukite vaheline kaugus võrdne mudeli raskuskeskme kaugusega veepinnast.

Kahe ujukiga (ilma abiujukita) telikut kasutatakse harva, peamiselt siis, kui soovitakse säilitada lennukimudeli sarnasust mõne lennukitüübiga. Erinevalt eelmisest ujukitüübist varustatakse ujuki põhi 7-10 mm kõrguse astmega, mille kaugus ujuki ninast peab võrduma 2/5 ujuki pikkusele. Astme asetus mudeli raskuskeset läbiva vertikaali suhtes määratakse samuti kui eelmise ujukitüübi tagaserva asetus. Kummagi ujuki veeväljasurve peab võrduma 1,5-kordsele mudeli kaalule.

Ujukid valmistatakse ribisõrestikuga või lõigatakse ujuki küljed vineerist (pärnalauast) ja ühendatakse liistudega. Teliku tugede kinnitamiseks varustatakse ujukid alumiiniumtorust puksidega. Ujukid kaetakse altpoolt joonistuspaberi või pärnalauakestega ja pealtpoolt paksu jõupaberiga.

Lennupaatidel on peaujukiks mudeli kere, mis varustatakse kahe astmega. Mootor asetatakse kere kohale ja kinnitatakse tiiva pülooni külge. Kere nina- ja sabaosa peavad ulatuma üle veepinna. Kerepaadi laius on 13-20% kere pikkusest. Laiad kered annavad ise mudelile vees küllaldase püsivuse; kitsamad varustatakse kere - kügedest välja kasvavate abiujukitega (“uimedega”).

Kere esimene aste peab asuma raskuskeskme lähedal ja kohastikku abiujukite tagaservaga. Tagumine aste olgu raskuskeskmest 40-50% raskuskeskme ja kere tagaotsa, vahelisest kaugusest tagapool.
Abiujukid on tavaliselt paksu sümmeetrilise profiiliga ja asetsevad veepinna suhtes 5-7º nurga all. Mudeli reguleerimisel vajalikuks maast stardiks on soovitav konstruktsioonis ette näha kolmerattalise teliku kinnitamise võimalus.

Lennupaadi kere on tavaliselt ribisõrestikuga. Kere põhja keskmine liist peab olema maandumistõugete, vastuvõtmiseks õige tugev ja ulatuma põhja kattest 4-5 mm välja.

Propeller. Propelleri valikul kasutatakse erilisi graafikuid. KoIbmootoriga mudellennukitel on propelleri laba profiil kaksikkumer või tasakumer; kummimootoriga mudellennukitel nõguskumer, suhtelise paksusega umbes; 5% (A). Labade kuju on enamasti elliptiline või trapetsiline (B).

Propelleri õhutakistuse vähendamiseks lauglemisel tehakse kurnmimootoriga mudellennukitel labad tahaklapitavad. Lihtsaim klappimismehhanism on kujutatud ja töötab järgmiselt: üleskeeratud kummimootori pinge surub propelleri võllile lükitud vedru kokku ning kummikonksu pikendus tõmmatakse ninaklotsi kinnitatud stopp-pulgast mööda. Propelleri pöörlemisel hoiduvad labad tsentrifugaaljõu mõjul tööasendis. Mootori mahakeerdumisel väheneb kummilintide pinge ja vedru tõmbab kummikonksu stopp-pulga taha, mis peatab propelleri; õhusurve mõjul klapivad labad kere külgedele.

Kahelabaliste propellerite kõrval on laialdaselt levinud ka ühelabalised, mille eeliseks on klappimismehhanismi ja laba valmistamise lihtsus. Pärast mootori mahakäimist klapib laba kere peale ilma stoppmehhanismita. Ühelabalise propelleri tasakaalustamiseks kasutatakse 1-1,5-millimeetrise Iäbimõõduga terastraadi otsa kinnitatud voolujoonelist vastukaalu. Sõltuvalt laba pikkusest ja kaalust, asub vastukaal teljest 35-40% laba pikkuse kaugusel. Rasketel propelleritel asub vastukaal teljest kaugemal, kergetel lähemal. Pöörleva laba ühepoolse tõmbe tasakaalustamiseks painutatakse vastukaalu traat pöörlemistasapinnast 15-20º tahapoole ja mõni kraad kõrvale. Vastukaalu täpne asukoht määratakse katseliselt.

Propellerid valmistatakse pärnast, haavast või peenesüülisest männist.
Propeller peab olema hästi tasakaalustatud. Klapp-propellerid tasakaalustatakse enne labade kesktüki küljest eraldamist.

Kummimootoriga mudellennukitel painutatakse propelleri võll, olenevalt propelleri läbimõõdust, 1,5-2,5 mm paksusest terastraadist; näiteks 400-450 millimeetrise läbimõõduga propelleritel peab võlli läbimõõt olema 2 mm. Võlli laagriks on mudeli ninaklotsi asetatud vask või pronkstorust puks. Võllile, propelleri kesktüki ja ninaklotsi vahele lükitakse 4-5 tselluloidist või plekist seibi või väike survekuullaager. Propelleri laagrid peavad olema hästi õlitatud.

Mõnikord kasutatakse kummimootoriga mudellennukitel vabajooksuga propellerit.

Sellel propelleritüübil on võlli otsa painutatud aas, millest on läbi pistetud kesktüki külge kinnitatud tihvt. Kummi üleskeeramisel või lahtikeerdumisel pöörleb propeller koos mootorikummiga; mootori töö lõppemisel vabaneb tihvt aasast ja propeller pöörleb õhuvoolu mõjul vabalt. Mudelitel, millel on vabajooksuga propeller, ei kasutata sissetõmmatavat telikut.