o
tagasi


normaalmudellennuk | eritüübilised mudellennukid | mudellennukite arvutus
osade kuju ja konstruktsioon | kummimootor | kolbmootorid | reaktiivmootorid | kütusepaagid
töövõtted | mudellennuki kokkupanek ja startmine

o

TÖÖVÕTTED. OSADE VALMISTAMINE

Liistude valmistamine. Liiste on kõige otstarbekam saagida elektrilisel ketassael. Selle puudumisel saetakse liiste käsitsi väikesehambulise saega. Kui on vaja näiteks 7*5 mm ristlõikega 750 mm pikkust liistu siis saetakse laua servast 10-12 mm laiune ja 780-800 mm pikkune liist. Kasutades liistuhoidjat, poolitatakse saadud liist pikuti ja hööveldatakse nõutavate mõõtmeteni.


Peenemad liistud valmistatakse liistulõikajaga jämedamatest. Peenemate liistude hööveldamiseks kasutatakse šabloonlauda, millele liimitud liistupaaride kõrgus määrab hööveldatava liistu paksuse. Hööveldamisel surutakse höövel tugevasti vastu šabloonlauda ja tõmmatakse liist 2-3 korda höövli alt läbi.

Liistude jätkamine ja tugevdamine. Jätkamisel liimitakse liistud kokku diagonaalselt nii, et jätkukoht oleks umbes 10 korda pikem liistu paksuseest. Tala jätkamsel liimitakse tala külgedele vineerplaadikesed, ümbritsetakse jätkukoht niitmähisega ja kaetakse liimiga. Liistude tugevdamisel tuleks vältida teravaid nurki.

Liistude painutamine. Liiste võib painutada kuumalt, keedetult või külmalt. Kuumalt painutamist kasutatakse enamasti bambuse puhul. Painutatav koht tehakse niiskeks ja kuumutatakse küünlaleegi, petrooleumilambi või elektripliidi kohal. Et liist ei hakkaks kõrbema, liigutatakse teda küünlaleegi kohal edasi-tagasi. Kuum liist laseb ennast kergesti painutada, kuid püüab jahtumisel uuesti sirguda, seepärast tuleb teda hoida pärast painutamist kuni jahtumiseni surve all.

Kuumalt painutamist kasutatakse ka kõverdunud liistude ja mudeli osade õgvendamisel.
Jämedamaid liiste painutatakse keedetult. Keetmiseks kasutatakse 100-200 mm renjat plekkvanni. Keetmise aeg oleneb liistu mõõtmetest ja puidu liigist.

Keedetud liistud painutatakse nõutava kujuni ja kinnitatakse šabloonlauale 30-40 tunniks kuivama.


Kõige lihtsam ja levinum on liistude painutamine külmalt. Võetakse 3-5 liistu pikkusega 1-2 mm ja kastetakse märjaks. Märjad liistud painutatakse ja kinnitatakse naelte või klotsidega šabloonlauale kuivama. Kuivanud liistud liimitakse kokku külmliimiga ja kinnitatakse uuesti šabloonlauale. On liim kuivanud, hööveldatakse nõutava mõõduni. Tiiva otskaarte valmistamiseks võetakse liistud nii laiad, et pärast kokkuliimimist saaks poolitamisel kaks täpselt ühesugust otsakaart.
Mitmest kihist kokkuliimitud liistu nimetatakse lamellliistuks.
Männipuidust liistude keetmise ajad.

Liistu pikkus mm-tes

Keetmise aeg temperatuuril 90-100º
Paindekoha minimaalne raadius mm-tes
3
5
10
15
20
15 min.
35 min.
1 t. 30 min.
2 t. 30 min.
4 t.
50
100
200
300
400

Jootmine. Jootmine on kahe metalliosa ühendamine erilise sulami, nn joodise abil.
Enne jootmist puhastatakse jootekohad hoolikalt mustusest ja oksüüdist ning kaetakse pintsli abil soolhappega, milles on kuni küllastuseni lahustatud tsinki (tsingitükikeste lisamise teel soolaheppesse). Niisugust vedelikku nimetatakse jootevedelikuks. Elektrijuhtmete jootmisel asendatakse jootevedelik puhta või eetris lahustatud kampoliga. Nihkumise vältimiseks ühendatakse osad enne jootmist peenest vasktraadist mähisega (näiteks telikutugede kokkujootmisel).

Oma tugevuselt liigitatajkse joodised kõvadeks ja pehmeteks. Kõvade joodiste sulamistemperatuur on kõrgem kui pehmetel. Kõva joodisega ühendatud kohad on tavaliselt sama tugevad kui osad ise. Tavaliselt kasutatakse järgmisi tinast ja oliist koosnevaid joodiseid:

  • Pehme joodis pleki jaoks koosneb 2 osast tinast ja 1 osast pliist; sulamistemperatuur 185º.
  • Keskmine joodis sisaldab 1 osa tina ja 1 osa pliid; sulamistemperatuur 210º.
  • Kõva joodis sisaldab 1 osa pliid ja 1 oksa tina. Kasutatakse tsingutud, messing- ja vasktoodete jootmiseks. Sulamistemperatuur 250º.

Jootmisel kasutatakse tavalist, ahjus või priimusel kuumutatavat, või elektrilist jootekolbi. Kui salmiaagitükike, milles jootekolbi puhastatakse, hakkab jootekolvi puudutamisest tugevasti suitsema, siis näitab see, et kolbi on küllaldaselt kuumendatud. Jootmiseks võetakse kolviga tilk joodist ja tõmmatakse sellega mööda jootekohta. Joodis peab jooksma metalli pinnale ühtlaselt ja täitma kõik praod kokkujoodetavate osade vahel.

Pärast jahtumist kõrvaldatakse viiliga liigne joodis ja jootekoht pestakse (jootevedeliku kasutamise puhul) happejäänuste kõrvaldamiseks seebiveega.

Pikki jootekohi joodetakse järk-järgult. Jämedamate (3-4 mm) terastraatide jootmisel tuleb neid enne jootmist kuumutada peaaegu kuni joodise sulamistemperatuurini.

Pinnimine. Mootorikapotid ja luugid valmistatakse alumiiniumplekist pinnimise teel. Selleks valmistatakse puust šabloon, mille pealispind on vajaliku kujuga. Asetanud šabloonile plekitüki, antakse sellel algul puit- ja siis metallvasara löökidega nõutav kuju.

Neetmine. Mudellennuki alumiiniumplekist osade ühendamiseks, samuti ka alumminiumi ühendamiseks puiduga kasutatakse neetimist. Needid valmistatakse 1,5-3 millimeetrisest alumiiniumtraadist. Lõpp-pea kujundamiseks peab neet ulatuma august välja enda 1-1,5 kordse läbimõõdu võrra. Neetimisel asetatakse needi alla masiivne metallese. Needi peale õige kuju andmiseks töödeldakse seda torniga, mille otsas on süvend.


Tselluloidi vormimine. Tselluloid sobib hästi propellerinuppude, mootorikapottide, kabiinikuplite ja kütusepaakide valmistamiseks. Kuumendamisel muutub tselluloid 40º C juures pehmeks ja 70-75º C juures plastiliseks, millises olekus on võimalik teda vormida. Tselluloid pehmendatakse enne vormimist kuumas vees.

Ribide valmistamine. Kere ribide valmistamist alustatakse ribide kuju kopeerimiega materjalile. Joonise säästmiseks joonestatakse ribid esmalt joonisele asetatud õhukesele läbipaistvale paberile (pauspaber) ja kopeeritakse siis sellelt kopeerpaberi, joonlaua ja kõva pliiatsi abil materjalile. Kopeerimisel pööratakse erilist tähelepanu puidu süü õigele suunale, mis joonistel on märgitud ribidele kahe peaga noolekestega. Tavaliselt on puidu süü suund piki ribisid. Ribide kopeerimisel joonestatakse väiksemad ribid suuremate ribide kergendusväljalõigetesse. Läbimõeldud ja otstarbekohane ribide paigutus võimaldab suurt materjali ja tööaja kokkuhoidu.

Väljasaetud ribid hööveldatakse või viilitakse täpse suuruseni ja lõigatakse nurkadesse sälgud talade jaoks. Lõpuks puuritakse ribidesse augud saelehe jaoks ja saetakse ribidesse kergendusväljalõiked.

Tiiva ribide täpsest kujust sõltuvad suurel määral mudellennuki lennuomadused, seepärast valmistatakse nad äärmise hoolikusega.

Kõigepealt valmistatakse šabloonribi, mille kuju kopeeritakse jooniselt vineerile ja seatakse välja. Peene viili ja liivapaberiga antakse šabloonribile täpne kuju. Sälkusid liistude jaoks ja kergendusväljalõikeid šabloonribisse ei tehta. Valminud šabloonribi järgi joonestatakse materjalile kõik samasugused ribid, pidades silmas, et vineeri süü suund oleks piki ribisid. Šabloonribi paigaltnihkumise vältimiseks torgatakse sellest läbi kaks rõhknaela, mis surutakse ribi joonestamisel vineeri sisse. Kui kõik ribid on joonestatud vineerile, saetakse nad välja nii, et lõikejoon jookseks umbes 1-2 mm väljaspool ribi piirjoont.
Kasutased rõhknaelte poolt tekitatud auke, lükitakse väljasaetud ribid kahe traattihvti otsa. Tibide pakk pigistatakse kruustangide vahel tugevasti kokku. Et kruustangid ei vigastaks ribide pakki, asetatakse selle mõlemale küljele vineeriribad, millesse puurduvad paki kokkupigistamisel ka tihvtide otsad.
Kruustangide vahel viilitakse ribide pakk õige kujuni. Viilimisel kontrollitakse ribide pakki tagantvaates ja võrreldakse šabloonribiga.

Valminud ribide paki mõlemle küljele joonestatakse liistuaugud ja saetakse välja tapisaega või ka rauasae lehega. Liistuauke töödeldakse viiliga kuni tiivaliistude otstest võetud proovitükid „istuvad“ ribide pakis täpselt ja tihedasti. Nüüd võib paki lahti võtta ja saagida ribidesse kergendusväljalõiked. Valminud ribid puhastatakse peene liivapaberiga kergelt üle.
Kui tiiva ribid erinevad üksteisest kuju või suuruse poolest, siis valmistatakse tiivapoolte kaks ühesugust ribi korraga.

Propelleri valmistamine. Vineerist või papist valmistatakse propelleri joonise järgi laba pealt- ja külgvaate šabloonid (kahelabalisel propelleril valmistatakse ainult ühe laba šabloon) ning joonestatakse nende abil propelleri pealt- ja külgvaated klotsile. Enne propelleri kuju klotsile märkimist poolitatakse klots pliiatsijoonega piki- ja põikisuunas ning puuritakse auk propelleri võlli jaoks.

Kui propeller on pealtvaate järgi välja saetud, liimitakse klots mõne tilga liimiga ajutiselt kokku ja saetaksed välja ka külgvaate järgi. Nüüd eemaldatakse klotsi kõik mahasaetud servad ja joonestatakse propellerile nn. paksusjooned.


Paksusjoonte asukoha määramiseks joonestame välja propelleriklotsi 2-3 ristlõiget ja nende sisse laba profiilid antud kohtades. Tõmmanud profiilide alla ja peale puutujad, kanname lõigud Y1, Y2 ja Y3 ning X1, X2 ja X3 propelleriklotsile ja joonestame nende järgi välja paksusjooned.

Propelleriklotsi töötlemist jätkatakse noaga, alustades klotsi tagaküljest. Lõiganud klotsi umbkaudse kujuni, jätkatakse töötlemist raspli ja viiliga. Lõplik kuju antakse propellerile lihvimise teel peene liivapaberiga. Lhvimisel kontrollitakse aeg-ajal labade kuju ja kaalu sümmeetrilisust. Valmistatud propeller kaetakse lakiga.


OSADE KOKKUPANEK

Kere kokkupanek. Raamsõrestikuga kerede kokkupanek toimub järgmiselt. Kere külg- ja pealtvaated kopeeritakse õhukesele läbipaistvale paberile (pauspaberile) ning kinnitatakse selliselt saadud tööjoonis rõhknaeltega lauale.

Et kere osad ei kleepuks tööjoonise külge seebitatakse see kjuiva seebitükiga. Järgnevalt kinnitatakse vineerinaeltega külgvaatejoonisele kere talad (naelu taladest mitte läbi lüüa) ja liimitakse nende vahele põikliistud. Kui kere üks külg on valmis, asetatakse selle peale läbipaistev, mõlemalt poolt seebitatud pabeririba ja laotakse kere teine külg esimese peale. On liim hästi kuivanud, võetakse kere küljed laua pealt lahti ja ühendatakse omavahel pealtvaatejoonisel varem valmislõigatud põikliistudega. Kui kere alumine ja pealmine külg on mõlemad kumerad, tuleb kokkupanemisel asetada kere nina- ja sabaosa alla liistud. Õige kuju säilitamiseks asetatakse kere talade vahele mõned abiribid, mis eemaldatakse pärast sõrestiku valmimist.

Ribisõrestiku kokkupanemisviis oleneb kere kujust. Pealtpoolt sirge kere laotatakse töölaual kokku ümberpööratud asendis. On kere pealt ja alt kumer, kasutatakse kas välis- või siseellingut. Välisellinguks kasutatakse laua serva külge löödud liiste, mille külge kinnitatakse ribid rõhknaeltega. Ellinguliistude vahed peavad vastama kere ribidevahelistele kaugustele. Siseellinguks kasutatakse tugevat sirget liistu, millele lükitakse kere ribid. Siseellingu kasutamisel jäetakse ribidesse valmistamisel täidis, mille keskel on ellinguliistu ristlõikele vastav väljalõige. Pärast kere valmistamist eemaldatakse ellinguliist ja lõigatakse ribidest täidised välja.

Kaunkeresid kasutatakse peamiselt rekordpurimudellennukitel ja nende valmistamine nõuab suurt täpsust.. Kaunkere valmistamine algab kereklotsi kokkuliimimisega kahest täpselt ühesuguse paksusega lauast. Laudade vahele asetatakse mõlemalt poolt külmliimiga kaetud pabeririba ja hoitakse laudasid liimi kuivamiseni raskuste või pitskruvide abil surve all.

Nüüd joonestatakse klotsi küljele kere külgvaade, saetakse peene lintsaega välja ja puhastatakse viiliga täpse kujuni. Joonestanud klotsi pealmisele küljele kere pealtvaade, saetakse ka see välja ja alustatakse kere kantide ümardamist. Kontrollides aeg-ajalt ristlõike-šabloonidega, antakse kerele noa, raspli ja liivapaberi abil täpne kuju. Kere välispinna töötlemine lõpetatud, lahutatakse kere pooled noateraga mööda paberikihti ja õõnestatakse. Valminud kerepooled liimitakse külmliimiga surve all uuesti kokku.

Torukered valmistatakse 0,5-1,0 mm paksusest, kuumas vees pehmendatud vineerist, mis keeratakse ümber šablooniklotsi. Šabloonile painutatud vineeri ümber mähitakse riideribad. Kuivanud vineeritoru võetakse šabloonilt, valmistatakse ette ühenduskoht ja, asetatunud kere uuesti šabloonile, liimitakse kokku. Õmbluse liimimisel peab mähkima uuesti kere ümber riideriba.

Toru- ja kaunkered, peamiselt aga mootorikapotid ja voolundajad, valmistatakse sageli veel tisleriliimiga kokkuliimitud paberiribadest. Paberikihte liimitakse šabloonklotsile seni, kuni osa on vajaliku tugevusega. Kuivanud osad lihvitakse liivapaberiga ja kaetakse lakiga. Et paber ei kleepuks šabloonklotsi külge, asetatakse klotsi ja paberiribade vahele niiske maisipaber.

Tiiva kokkupanek. Tiib pannakse kokku montaažilaual või selleks otstarbeks ehitatud ellingul, millel on pliiatsiga joonestatud tiiva pealtvaade.

Tiiva tala või (talad) kinnitatakse vineerinaeltega ellingule ja liimitakse tema külge ribid. Kaardunud ribid tuleb enne kohaleliimimist küünlaleegi või elektripliidi kohal õgvendada. Ribisid võib õgvendada ka kere niisutamisega sest kuivamisel tõmbub kumeralt küljelt niisutatud ribi sirgeks. Liimimisel kontrollitakse nurgikuga, et ribid oleksid täpselt risti ellinguga ning joonlauaga, et kõik ribid oleksid ühekõrgusel. JärgnevaIt liimitakse kohale esi- ja tagaserva liistud, ning ühendatakse nad pärast sõrestiku ellingult lahtivõtmist Iiimi ja niitmähise abil otsakaartega. Viimasena kinnitatakse tiiva sõrestiku külge keeled kerega ühendamiseks. Stabilisaatori ja kiilu kokkupanek on sarnane tiiva kokkupanekule.

Sõrestike viimistlemine. Kui kõigi osade sõrestikud on valmis, pannakse mudellennuk kokku ja kontrollitakse kinnitussõlmede täpsust, ilmnenud ebatäpsused kõrvaldatakse. Mootoriga mudellennukitel kinnitatakse sõrestiku külge telik, mootoriraam, kütusepaagid, kapotid, luugid ja abiseadmed (automaadid, elektriseadmed jne.). Sõrestik puhastatakse peene liivapaberiga, kõrvaldades kõik konarused, mis võivad pärast katmist moonutada mudeli kuju. Õli ja bensiini liistudesse ja ribidesse imbumise vältimiseks kaetakse kolbmootoriga mudellennukitel kere esiosa sõrestik 2-3 kordselt lakiga.

Katmine. Katmine on üks vastutusrikkamatest töödest, mille kvaliteedist olenevad mudeli välimus ja lennuomadused. Katmist tuleb teha tähelepanelikult ja täpselt, valides mudeli suurusele ja osale sobiva kattematerjali. Väiksemad ja keskmise suurusega mudellennukid kaetakse maispaberiga, suuremad õhukese pakkimispaberiga (ka paksema maispaberiga). Suurema tugevuse andmiseks ning kuju paremaks säilitamiseks kaetakse kere esiosa ja tiiva esiserv sageli paksema paberiga kui ülejäänud mudellennuki osad. Mõnikord kaetakse kere ja tiiva ühenduskohad või kogu mudellennuk riidega. Kate liimitakse sõrestiku külge vedela külmliimi või paksu värvitu nitrolakiga.

Katmisel toimitakse kindlas järjekorras: Kerel kaetakse algul küljed, siis, hari ning lõpuks põhi. Tiib ja stabilisaator kaetakse enne alt, hiljem pealt. Katmist alustatakse tiiva keskelt. Paksem paber liimitakse sõrestikule alati enne õhukest.

Paberiga võib katta kuivalt või märjalt. Kuiva paberiga katmisel toimitakse järgmiselt. Lõigatakse kaetavate osade kujulised, servadest 3-4 cm laiemad paberiribad nii, et paberikiud „jookseksid“ piki riba. Paberikiudude suund tehakse kindlaks käristamise teel (vt. „Materjalid“). Kaetav sõrestik asetatakse montaažilauale ja määritakse pintsli abil ühtlase õhukese liimikorraga. Ribidele tavaliselt liimi ei panda, välja arvatud tiiva nõguskumerate ribide alumised küljed, kuhu on tarvis profiili säilitamiseks kate kinni liimida. Sõrestik liimiga kaetud, võetakse pabeririba ja hoides seda pikisuunas kerge pinge all, asetatakse sõrestikule. Liimimiskohti silutakse kergelt sõrmeotstega, kuni paber, on kleepunud ühtlaselt sõrestiku külge. Suuremaid pindu on soovitav katta kahekesi.

Paberi lahtitõmbumise vältimiseks tehakse sõrestikust üleulatuvatesse paberiservadesse žiletiteraga või kääridega iga 40-50 mm järel sisselõiked.

On liim kuivanud, lõigatakse paberiservad ära žiletiteraga või kulutatakse läbi servliistu kandi kohalt liivapaberiga; pärast seda kaetakse sõrestiku vastaspool.
Kaetud sõrestik niisutatakse pulverisaatori või laia pehme pintsli abil ühtlaseli veega nii, et katte pinnale ei jääks veetilku. Kuivamisel tõmbub paber pingule ja siledaks. Pingutatud kate teeb tiiva jäigaks, kuid püüab sõrestikku kaardu tõmmata, mille vältimiseks asetatakse niisutatud kattega osa sirgele aluslauale raskuste alla või vineeriklambrite vahele kuivama.

Tuba, milles toimub katmine, peab olema kuiv; õhutemperatuur 15-20º C. Märjalt katmisel niisutatakse paber enne sõrestikule liimimist pulverisaatori või vatitopiga. Väga hea on niisutada paberit ka kahe märja käterätiku vahel. Paberi liimimine sõrestikule toimub samuti nagu kuiva paberiga katmisel.

Kuivamisel pingutub märjalt liimitud kate ühtlaselt, kuid väga tugevasti; seetõttu ei ole soovitav nõrku sõrestikke selliselt katta. Märjalt katmist kasutatakse peamiselt väikeste pindade puhul (nagu ujukid jt.).
Paksu paberiga (joonistuspaberiga) kaetakse ovaalsed kered, tiiva esiservad (kuni esirnese talani) ja mudellennuki muud osad (tiiva ja kere ühenduskohad jne.), kus kate peab andma täpse kuju või kus on vaja erilist tugevust. Paksemate paberisortide nõrga pingutava toime tõttu kaetakse keredel iga ribivahe eraldi, sobitades paberiservad hoolikalt kokku. Kere katmist alustatakse tagantpoolt.

Vesimudellennukite ujukite ja lennupaatide kerede katmisel toimitakse sageli järgmiselt. Kaetav sõrestikuosa määritakse liimiga ja lastakse kuivada. Kohad sõrestikul, kus katte kinnikleepimine ei ole soovitav, kaetakse õhukese vaseliinikihiga. Nüüd lõigatakse nõutava suurusega paberitükk, niisutatakse see üheltpoolt veega ja, pööranud paberi iimber, kaetakse vastaspool nitrolaki või emailiga. Selliselt ettevalmistatud paber asetatakse enne laki kuivamist lakiga kaetud poolega sõrestikule. Kate lakeeritakse hiljem ka väljastpoolt. Katmisviisi eeliseks on see, et vee sattumisel mudelisse ei ole karta niiskuse imbumist paberisse.

Riidega katmisel kasutatakse sooja puusepaliimi või seal, kus nõutakse veekindlust, paksu atsetoonliimi. Riie venitatakse tugevasti välja ja liimitakse kaetava osa ühe serva külge (näiteks tiiva tagaservaliistu - külge). Järkjärgult katet piki tiiba või keret venitades liimitakse riie üle kogu kaetava osa kuni teise servani. Niisutamisel riidekate ei pingutu, vaid pigem lõtvub; seepärast antakse kattele vajalik siledus ja pinge mitmekordse lakeerimisega (kasutada ainult nitrolakke).

Katte remont. Katte remont liigitatakse täielikuks ja osaliseks.
Täieliku remondi puhul (kui kate on kogu ulatuses purunenud) kistakse vana kate maha, puhastatakse sõrestik liimijäänustest noa või klaasikillu terava servaga ja kaetakse uuesti.

Osalisel remondil lõigatakse vigastatud osa kattest välja, puhastatakse sõrestik ja kaetakse uuesti. Tavaliseks veaks on katte eemaldamine ribide servani, mis põhjustab ribide kaardumise ja kortsude tekkimise kattesse. Õige väljalõike puhul jookseb lõikejoon 10-15 mm ribist kaugemal ja väljalõike teravad nurgad on ümardatud.

Väiksemate vigastuste, nagu lõhede ja käristuskohtade remontimisel toimitakse allpoololeval joonisel näidatud viisil.

Lõiganud vigastatud koha ettevaatlikult terava noaga välja, valmistatakse samasordilisest paberist lapp, mille servad ulatuvad 10-15 mm üle augu servade. Lapp niisutatakse ühelt poolt veega, teiselt poolt kaetakse vedela nitrolakiga ja asetatakse kohale enne laki kuivamist.

Lakkimine ja viimistlemine. Katte niiskuskindlaks ja siledaks muutmise eesmärgil lakeeritakse välismudellennukid aero-, nitro- või vedela õlilakiga. Värvilise laki kasutamine teeb mudellennuki nägusamaks ja hõlbustab mudeli jälgimist lennus.

Lakkimist teostatakse õhutatavas, kuivas, soojas ja tolmuvabas ruumis pulverisaatori või pehme laia pintsliga. Pulverisaatori kasutamisel saadakse õhem ja ühtlasern lakikiht ning hoitakse kokku kaalu. Paberiga kaetud mudellennukid lakeeritakse 1-2 korda ja, samuti nagu veega pingutamiselgi, asetatakse iga kord aluslauale raskuste alla kuivama. Riidega kaetud mudelid lakeeritakse 3-5 korda. Vesimudellennukite ujukid ja lennupaatide kered lakeeritakse nitrolakiga 3-4 korda või õlilakiga 2 korda.
Lakeerimisel või ilmastiku mõjul kaardutõmbunud osade lakikiht sulatatakse pulverisaatori või pehme pintsli abil vedeldajaga kergelt üles ja asetatakse siis osa õgvendatult raskuste alla kuivama. Osade kaardutõmbumist saab vältida, kui lisame viimase lakikihi iga 10 g laki kohta 2-3 tilka kastoorõli.

i
tagasi


normaalmudellennuk | eritüübilised mudellennukid | mudellennukite arvutus
osade kuju ja konstruktsioon | kummimootor | kolbmootorid | reaktiivmootorid | kütusepaagid
töövõtted | mudellennuki kokkupanek ja startmine