MITTELENDAVAD LENNUKIMUDELID

Mittelendav lennukimudel on mingi lennukitüübi täpne vähendatud koopia. Lennukimudelitel püütakse igas üksikasjas jäljendada suurt lennukit; seepärast kasutatakse nende ehitamisel materjale, mis annavad töödelduna võimalikult suurema sarnasuse päris lennukiga. Metallkattega lennukile iseloomuliku sileda välispinna saamiseks valmistatakse lennukimudelid Iäbinisti pärna-, haava- või lepapuidust. Üksikud detailid, nagu propellerid, telik ja relvad, valmistatakse sageli alumiiniumist. Kabiiniklaasid koolutatakse võimalikult ehtsa välimuse saavutamiseks tselluloidist. Lennukimudelid annavad meile hea ettekujutuse ühest või teisest lennukitüübist ning võimaldavad tundma õppida ajaloolisi lennuaparaate ja Nõukogudemaa kuulsaid rekordlennukeid. Lennukimudeli valmistamise käigus õpib lennuhuviline tundma moodsa lennuki konstruktsiooni ja omandab lendavate mudellennukite ehitamiseks (puidu töötlemise osas) vajaliku vilumuse. Korralikult valmistatud lennukimudelit võib kasutada õppevahendina ja kooli, pioneeritoa või mudellenduri kodu kaunistamiseks. Alates 1953. aastast korraldatakse lennukimudelite võistlusi. Võistlustel arvestatakse eeskätt mõõdusuhte täpsust, töö puhtust ja detailide rohkust (kabiini sisustus, teliku sissetõmbamise mehhanism, relvad jne.). Mudeli hindamisel arvestatakse veel mudeli paigutuse originaalsust ja loomulikkust ning konstruktsiooni keerukust.

Mudel asetseb oma telikul, propellerid seisavad. Et jätta muljet pöörlevast propellerist, ei tehta kolbmootoriga lennukimudelile propellerilabasid; sama ülesannet täidab ka propelleri asemele kinnitatud tselluloidseib. Lennuasendi puhul on kujutatud telik sissetõmmatuna, kabiin on suletud jne.

Lennukimudeli ehitamiseks on vajalik jäljendatava lennukitüübi joonis, millel peavad olema lennuki külg-, pealt- ja eestvaade ning kere ja tiiva ristlõiked. On soovitav tutvuda ehitatava lennukitüübi fotodega ja kindlaks teha lennuki värvus ning embleemide paigutus. Kui võimalik, vaadelda lennukit lennus ja maapinnal.

Tööd alustatakse tööjoonise valmistamisega, millel peavad olema mudeli vaated ja lõiked loomulikus suuruses. Väiksemad lennukitüübid, nagu õppelennukid ja hävitajad, valmistatakse mõõdusuhtes 1:50, kahemootorilised pommitajad ja reisilennukid 1:100 (täpsemad mudelid ka 1:50), ning rasked lennukid, nagu nelja- ja kuuemootorilised 1:200. Loomulikult peavad mudeli mõõdusuhte säilitamiseks olema teada lennuki täpsed mõõdud. Näiteks õppe-treeninglennuki mõõdud on:
Tiiva ulatus 10,2 m
Kere pikkus, 7,0 m
Kõrgus lennuasendis (kiilu tipuni) 2,995 m

Tööjoonis valminud, otsustatakse, millistesse osadesse jaotada töö hõlbustamiseks mudel ja kuidas ühendada parast üksikosad omavahel.

Joonisel on näidatud, kuidas on soovitav jaotada osadeks lennuki UT-2 mudel. Järgneb papist või õhukesest vineerist šabloonide lõikamine. Šablooni kujud kopeeritakse tööjooniselt. Šabloone on vaja: kere pealt- ja külgvaatest, tiiva ja stabilisaatori pealtvaatest, kiilu külgvaatest ja kere ning tiiva ristlõigetest. Šabloonid valmistatakse äärmise täpsusega, sest neist oleneb tulevase mudeli sarnasus lennukiga. Järgnevalt saetakse puust välja ja hööveldatakse täisnurkseks klots, millest valmistatakse kere, ja lauakesed, millest tehakse tiib, stabilisaaltor ning kiil. Mudeli ehitamist alustatakse kerega.

Asetanud kere pealtvaate šablooni klotsile, tõmmatakse selle ümber piirjoon. Klotsi teisele küljele joonestatakse šablooni järgi kere külgvaade (A). Nüüd saetakse kere umbes 2 mm väljaspool kere piirjoont pealtvaate järgi välja (B) ja, liiminud klotsi ajutiselt uuesti kokku, saetakse kere välja ka külgvaate järgi (C). Järgnevalt eemaldatakse klotsi ärasaetud osad ja joonestatakse edaspidise töötlemise hõlbustamiseks kerele sümmeetriatelg (D). Järgneb kere jämetöötlemine noa ja raspliga (E), jämetöötlemisel aeg-ajalt kontrollitakse, et kere ristlõige oleks kogu pikkuses õige (F). Lõplik kuju antakse kerele peentöötlemisel Iiivapaberiga (G). Peentöötlemist alustatakse jämedamate liivapaberitega, kuna lõplik lihvimine toimub peenima numbriga. Peentöötlemise ajal kontrollitakse šabloonidega kere kuju õigsust.

Tiiva valmistamisel Joonestatakse tiiva eestvaade joonlaua abil lauakese servale (A) ja ühendatakse siis höövliga lauakese otsad täpselt joonise järgi. Nüüd joonestatakse šablooni abil lauakese tasasele küljele tiiva pealtvaade (B) ja lõigatakse vineerisaega välja. Selliselt ettevalmistatud lauakesele kantakse mõned abijooned, mis tähistavad profiili kõrgemaid kohti ja esiserva asukohta (C). Abijoonte vahele jäänud laua kandid hööveldatakse maha (D) ja töödeldakse tiib lõpliku kujuni (E). Pärast Iiivapaberiga lihvimist märgitakse tiiva tagaservale terava noa ja joonlaua abil kaldtüüride kohad (H, G) nina saetakse tiib keskelt pooleks. Andnud, lõikepinnale lihvimisega vajaliku kalde (F), liimitakse tiivapooled kokku tööjoonisel ettenähtud V-kujuga (I).

Stabilisaator ja kiil valmistatakse samaselt tiivaga. Mootori silindrid liimitakse kokku vineeri- või paberiribadest joonisel näidatud viisil. Propeller ja telik valmistatakse puust, kabiini tuuleklaasid õhukesest tselluloidist ja sabakark traadist.

Mudeli kokkupanekut alustatakse tiiva liimimisega kere all olevasse väljalõikesse. Ühenduskoha tugevdamiseks võib kasutada ka peeni naelu või kruvisid. Järgmisena kinnitatakse kohale stabilisaator, kiil, mootori silindrid, propeller ja telik. Tiiva ja kere ühenduskoht, voolujoonendatakse aerokitiga. Sõrmega kantakse kitti ka mujale, kus on ette nähtud voolujoonelised üleminekud ühelt mudeli osalt teisele. Ei ole halb katta kogu mudel aerokiti või paksu nitrolakiga ja pärast kuivamist üle lihvida. Viimaseks tööks on mudeli värvimine. Algul kaetakse kogu mudel ühtlase põhivärviga (soovitav pulverisaatori abil) ja kui see on hästi kuivanud, värvitakse kabiiniavad, mootori silindrid ja rattad mustaks. Pärast värvimist liimitakse kohale tuuleklaasid ning paberist väljalõigatud tähed, embleemid ja numbrid.

Kinnise, voolujoonelise kabiinikattega lennukimudelitel valmistatakse kabiiniklaas tselluloidist või jäljendatakse värviga. Heleda värvkattega mudelitel värvitakse kabiini- klaasid mustaks, tumedalt värvitud mudelitel valgeks. Täpsemate piirjoonte saamiseks on soovitav kasutada paberist šabloone. Kõige loomulikuma mulje aga jätab, siiski kabiin, mis on peitliga seest õõnestatud, mustaks värvitud ja pealt kaetud tselluloidiga.

Sageli valmistab raskusi alumiiniumile omase hõbedase läike andmine mudelile. Nitrolakiga segatud alumiiniumpuuder jääb pärast kuivamist krobeliseks ja rikub mudeli väliskuju. Siin toimitakse järgmiselt: aIgul kaetakse mudel Iäbipaistva õlilakiga ja lastakse kuivada seni, kuni pealispind on veel natukene kleepuv. Nüüd riputatakse mudelile sõrme või marlist tampooniga rikkalikult kuiva.alumiiniumpuudrit, mis kleepub kohe õlilaki pinnale. Pärast õlilaki täielikku kuivamist hõõrutakse mudel pehme lapiga üle ja saadakse kate, mis väliselt sarnaneb poleeritud alumiiniumile.

Lennukimudelite alused valmistatakse puust. Mudelid asetatakse alusele 3 mm läbimõõduga terastraadist varda otsa. Aluse kuju oleneb mudellenduri maitsest, kuid suurus peab olema niisugune, et mudel püsiks alusel kindlalt. Alus kaetakse tumedama värviga kui mudel. Väga ilus alus saadakse paksust pleksiklaasist (lennukiklaas).

Kahe- ja enamamootoriliste lennukimudelite valmistamisel jaotatakse mudel osadeks üldjoontes samuti kui ühemootorilisedki mudelid. Kuna mootorid kinnituvad tiiva külge, siis valmistatakse need eraldi ja hiljem ühendatakse tiivaga.