Mudellennukite kokkupanemine, startimine ja reguleerimine

tagasi

MUDELLENNUKITE KOKKUPANEK, STARTIMINE JA REGULEERIMINE

Kokkupanek ja tasakaalustamine. Valminud mudellennuki osad vaadatakse üle ja pannakse siis kokku. Pärast kokkupanekut kontrollitakse tiiva, stabilisaatori, teliku ja mootori kinnitust ning mehhanismide tööd. Osade kinnitused peavad olema igati kindlad, sest vastasel korral võivad nad lennu ajal järele anda ning põhjustada mudeli täieliku purunemise. Järgnevalt kontrollitakse mudelit eestvaates, et tiib ja stabilisaator ei oleks kaardunud ning asetseksid õieti. Mudeli kokkupanekul esinevad tüüpilised vead on toodud joonisel.

Kaardunud tiib või stabilisaator tulevad enne mudeli reguleerimist õgvendada. On tiib või stabilisaator pealtvaates kerel viltu, kõrvaldatakse viga kinnituskoha ümberehitamise teel. Eestvaates viltuse tiiva või stabilisaatori puhul Iiimitakse madalama kinnituskoha alla õhuke plaat või kui see ei ole kinnitusviisi tõttu võimalik, võetakse kinnituskoht lahti ja parandatakse viga kinnituskoha ümberasetamise teel. Kui kõik puudused on kõrvaldatud, tasakaalustatakse mudel. Pikkade ja kitsaste tiibadega mudellennuki puhul (tiiva ulatus üle 1 m, külgsuhtega üle 10-ne) tasakaalustatakse algul tiib, toetades teda keskkohalt teravaservalise joonlauaga. Osutub üks tiivapool teisest kergemaks, tasakaalustatakse tiib liistukeste või tinaplaadikese liimiimisega kergema tiiva otsale. Tiiva tasakaalu kontrollitakse alati ka pärast mudeli avariid ja remonti.

Kokkupandud mudeli tasakaalustamine, s.t. raskuskeskme asukoha muutmine, seisab mudeli nina- või sabaosa koormamises raskusega või tiiva nihutamisega, eesmärgiga saavutada mudeli tsentreering 25-30% tiiva keskõõlust (kandva stabilisaatoriga mudeIitel 40-70%). Enamasti tagab juba mudeli konstruktsioon raskuskeskme õige asukoha, kuid sageli tuleb seda tasakaalustamisel muuta. Raskuskeskme määramine selleks otstarbeks valmistatud teravikul on kujutatud joonisel.

Kummimootoriga mudellennuki raskuskeskme asukoha muutmiseks kergendatakse või raskendatakse propellerit, nihutatakse tiiba või raskendatakse sabaklotsi. Purimudellennukitel toimub raskuskeskme nihutamine tinahaavlite juurdelisamise või äravõtmisega ninaklotsi õõnsusest. Elektrilise süütega kolbmootoriga mudelitel muudetakse süütepooli ja patarei asukohta; kompressioonsüütega mootoriga mudelitel raskendatakse mudeli nina või saba lisaraskustega. Raskuskeskme asukoht märgitakse kerele hästi silmapaistva punktikesega.

Käsistart. Käsistart on mudellennukite reguleerimisel kõige enam kasutatav stardiliik. Starditõukega antakse mudelile lennuks vajalik kiirus. Start õnnestub seda paremini, mida lähem on stardikiirus mudellennuki lennukiirusele. On tõuge liiga nõrk, vajub mudel enneaegselt maha; liiga tugeva tõuke puhul ajab mudel nina püsti (kabreerib) ja, jäädes hetkeks õhku rippuma, suundub siis järsult allapoole.

Iga mudellennukit starditakse kindla, ainult sellele mudelile omase lennukiirusega. Lennukiirus määratakse eelstartidel umbkaudselt tunde järgi, lähtudes mudellennuki pinnakoormatusest ja tiiva proffilist. Suure pinnakoormatuse või õhukese profiiliga mudelid nõuavad suuremat stardikiirust kui väikese pinnakoormatuse või paksu profiiliga mudellennukid. Käsistardil peab arvestama tuule suunda ja tugevust. Nii käest visates kui ka mistahes muud startimisviisi kasutades suunatakse mudel alati ninaga vastutuult. Tuulevaikusel või nõrga tuulega antakse mudelile lennukiirus kas täielikult või osaliselt starditõukega. On tuule kiirus võrdne mudeli lennukiirusega, siis ei anta mingit tõuget, vaid lastakse mudellennuk lihtsalt käest lahti. Sellisel juhul püsib mudellennuk õhus paigal ja vajub startija juures maapinnale. Ületab tuule kiirus mudellennuki lennukiiruse, ei ole mõtet mudelit startida, sest mudel sel puhul enamasti puruneb.

Heaks eelharjutuseks käsistardile on jooksustart. Jooksustardil hoiab mudellendur mudelit parema käega tagantpoolt raskuskeset ja, alustanud aeglast jooksu, suurendab pidevalt jooksutempot, kuni mudel liigub õhu suhtes kiirusega, mis vastab tema lennukiirusele. Sel momendil pole tunda mudeli raskust käele, ning mudel lastakse lahti.

Nii käsi- kui jooksustardil hoitakse mudellennuk ninaga veidi allasuunatuna (3-4º horisondi suhtes). Mudellennuki õige asend stardil, samuti reguleerimisstartidel esinevad vead on toodud joonisel.

Reguleerimisstarte sooritatakse vaikse ilmaga, tavaliselt varahommikul või hilisõhtul, tasasel, muruga kaetud väljakul, mille mõõdud on vähemalt 50*50 m. Mootormudelitel tehakse esialgne reguleerimine seisva mootoriga. Õige kiirusega starditud, tasakaalustatud mudelil võivad ilmneda järgrnised vead:

Tiiva seadenurk (või tiiva ja stabilisaatori seadenurkade vahe) on liiga suur või väke. Esimesel juhul suundub mudel algul järsult üles, siis alla, jälle üles jne; mudellennuk n.ö. “pumpab”. Viga parandatakse tiiva seadenurga vähendamisega või stabilisaatori seadenurga suurendamisega. Teisel juhul suundub käest vabastatud mudel järsult alla (pikeerib). Normaalse lauglennu saavutamiseks suurendatakse, tilva seadenurka või vähendatakse seda stabilisaatoril.
Mudel läheb pärast starti pöörangusse. Selle, sageli esineva vea põhjusi võib olla mitu. Enamasti on see tingitud kaardunud tiivapoolte seadenurkade erinevusest. Viga parandatakse tiiva ülelakkimise (või vana lakikihi pehmendamisega vedeldajaga) ning pressi all õgvendamisega (vt. “Töövõtted”). Mõnikord on see viga tingitud kaardutõmbunud kiilust või tiiva kinnituse ebakindlusest (tiib asetseb lennu ajal kerel viltu).
Reeglina kontrollitakse iga stardi eel mudeli sümmeetrilisust, õiget asendit ja tiiva ning stabilisaatori kinnitust.

Kõrgstart. Purimudellennukite peamiseks startimisviisiks on mudeli õhkutõmbamine pika peene nööri või terastraadi abil, mille otsa on kinnitatud traadist rõngas. Võistlusmäärustiku kohaselt ei tohi nööri pikkus ületada 100 meetrit. Hästireguleeritud mudel tõuseb umbes 80 meetri kõrgusele. Mudeli nöörist vabanemise momendi täpsemaks määramiseks ja nööri otsa maast ülesleidmise hõlbustamiseks kinnitatakse rõngast mõni meeter allapoole õhukesest punasest riidest kolmnurkne lipuke. Konrastiks valitakse lage tasane madala rohuga kaetud valjak, mõõtudega mitte alla 300*300 m.

Startimine toimub kahekesi: üks mudellendur (startija) hoiab käes pinguletõmmatud nööri otsa, teine (stardiabistaja) mudellennukit, mille stardikonksu külge on kinnitatud rõngas. Nöör peab olema pingutatud otse tuule suunas ja mudellennuki nina suunatud täpselt vastutuult. 0n soovitav, et nööri otsa hoidval mudellenduril oleks tuule suuna kontrollimiseks käepärast lühikese varrega lipuke. On mudellennuk stardivalmis, tõstab stardiabistaja selle pea kohale nii, et mudellennuki nina oleks suunatud horisondi suhtes 15-20º üles. Seda nähes tõstab startija vasaku käe ja pärast käe järsku langetamist hakkab jooksma. Stardiabistaja, jooksnud mudeliga 5-6 sammu kaasa, laseb mudellennuki sujuvalt lendu. Stardiabistaja peab enne mudeli lendulaskmist kontrollima, et nöör oleks pingul. Startija jälgib mudelit, et selle ebanormaalse käitumise puhul saaks startimise kohe katkestada.

Markab startija, et mudel tõuseb liiga järsult ning nööri pinge on suur, aeglustab ta liikumist, või tugevate tuulepuhangute puhul isegi taganeb tuule suunas. Kaldub mudel stardil küljele või suunast kõrvale, on mõni mudeli osa kaardunud. Nööri pinget veidi lõdvendades, oodatakse kuni mudel taastab normaalasendi ja jätkatakse siis startimist. Ei lähe mudel normaalasendisse, katkestatakse startimine viivitamatult, vaadatakse mudel üle ja alles pärast rikke kõrvaldamist jätkatakse startimist.

Toimub tõus normaalselt ja mudel on jõudnud nii kõrgele, et nöör hakkab mudelit juba alla kiskuma, siis aeglustatakse sujuvalt liikumist. Mida aeglasemaks jääb Iiikumine, seda enam lõdveneb nöör ning mudeli nina vajub alla lauglennuasendisse. Kui nüüd startija jääb seisma, vabaneb rõngas konksu tagant ja nöör kukub alla. Kõva tuule puhul aga on tarvis, mudeli nööri otsast vabastamiseks, joosta kiiresti allatuult või visata nööri ots käest. Stardiabistaja peab jälgima nööri langemist ning tooma nööri otsa kiiresti tagasi stardipaika.

Tuleb mudellennuk konksust lahti enneaegselt, peab stardikonksu rohkem kõverdama. Kui mudel hästi ei tõuse, kinnitatakse rõngas järgmise sabapoolse konksu küge.

Väga praktiliseks abivahendiks on kõrgstardil tali, mis koosneb konksu ja rulliga varustatud vaiast ning kahe rulliga pidemest (rullide asemel võib kasutada ka spinninguridva portselanrõngaid). Vaia pikkus- on 300 mm, pideme pikkus, 150 mm. Startimine toimub eelkirjeldatud viisil, ainult selle erinevusega, et startija asub näoga mudeli poole ja tal ei tarvitse joosta, vaid piisab mõõdukast käimisest, sest tali ülekande tõttu liigub mudel neli korda kiiremini startijast. Tugeva tuule puhul tõmmatakse enne starti nöör niipalju sisse, et tali pide asub vaiast 5-10 m kaugusel. Tali pideme ja vaia vahele jäetud nööriosa võimaldab tuulepuhangute ajal nööri kiiresti järele anda või vajaduse korral mudeli nöörist vabastada.
Hästi sobib stardinööriks peenike spinningunöör või kuni 0,4 mm jämedune terastraat.

Kummimootoriga mudellennukite reguleerimine ja startimine. Kummimootoriga mudellennukid reguleeritakse sarnaselt purimudellennukitega, algul käsistardist. Kõigepealt reguleeritakse kummimootoriga mudellennukit lauglennul seni, kuni ta Iaugleb täiesti sirgjooneliselt ja püsivalt ega avalda vahimatki kalduvust suuna muutmiseks.

Kummi- ja kolbmootoriga mudellennukite reguleerimisel valmistab mõningaid raskusi propellerireaktsiooni kõrvaldamine. Nimelt püüab mudel, millel on parempoolse pöörlemisega propeller, kalduda mootorlennus vasakule ja mudel, millel on vasakpoolse pöörlemissuunaga propeller - paremale. Reaktsioonijõu suurus sõltub propelleri läbimõõdust ja sammust ning mootori võimsusest. Propellerireaktsiooni kõrvaldamisele asutakse samm-sammult ja äärmise ettevaatlikkusega.

Kummimootoriga mudellennuki esimese mootorlennu proovistart toimub järgmiselt. Kummimootorile antakse käsitsi 50-80 keerdu ja hoides vasaku käega propellerit, võetakse mudel raskuskeskme kohalt paremasse kätte: Mudel starditakse horisontaalasendis. Lasknud propelleri lahti tõugatakse mudel hetk hiljem sujuva liigutusega lendu. Ajab mudel järsult nina püsti, peab kallutama propellerivõlli allapoole; suundub mudel alla, tuleb panna propeller rohkem üles vedama. Propellerivõlli asendit muudetakse vineeriplaadikeste asetamisega kere esimese ribi ja ninaklotsi vahele.

Järgnevalt vaatleme, kuidas mõjutab propellerireaktsioon kummimootoriga mudellennuki lendu. Olgu öeldud, et reaktsioonijõudu ei tarvitse taiesti kõrvaldada, kuna see mõiutab mudeli tõusuvõimet. Kummimootoriga mudel peab tõusma ringlevalt ja järsu nurga all, et saavutada 45-60 sek. jooksul 70-100-meetrine kõrgus. Tähendab, reaktsioonijõudu tuleb vähendada ainult niipalju, et mudel liigselt ei kalduks ega keeraks ennast üle tiiva alla. Reguleerimisel peetagu meeles, et mudeli kallakut tõusul muudetkse ainult propellerivõlli nihutamisega külgsuunas, mitte kunagi aga mudeli tiiva või saba painutamisega või nende asendi muutmisega. Käsistardil saavutatud sirgjooneline lauglend peab säilima ka pärast reguleerimist mootorlennus.

Pärast mõningaid proovistarte suurendatakse järk-järgult mootori pöördeid kuni maksimaalseteni.
Lendab mudel käsistardist laitmatult, proovitakse startida mudelit maast. Starditeena kasutatakse vineeritahvIitest valmistatud starditeed, millele asetatud mudelit hoitakse parema käega kere sabaosast ja vasaku käega propelleri laba otsast. Startimisel on keelatud mudelit tõugata või maast üles tõsta. Käsistardist korralikult reguleeritud mudelile ei ole sellised võtted ka vajalikud, sest pärast propelleri lahtilaskmist eraldub mudel kolhe maapinnalt ja tõuseb järsu nurga all.

Kummimootoriga vesimudellennukite reguleerimine ei erine maamudellennukite reguleerimisest.

Kolbmootoriga mudellennukite teguleerimine ja startimine. Kolbmootoriga mudellennukid reguleeritakse algul käsistardist nagu puri- ja kummimootoriga mudelleennkidki, Lauglennu reguleerimisel on vigastuste vältimiisel soovitav asendada propeller mootorivõlile kinnitatud raskusega või keerata propeller horisontaalasendasse. Laugleb mudel laitmatult, käivitatakse mootor, kontroIIitakse selle pöördeid ja püsivat tööd ning lastakse siis mudel käsistardist mootorlendu. Praktika on näidanud, et proovistardil piisab 20-sekundilisest mootori tööajast. Elektrilise süütega mootoritel piiratakse mootori tööd erilise aeglülijaga, kompressioonsüütega mootoritel - piiratud hulga kütuse kallamisega kütusepaaki.
Esimene mootorstart on peaaegu alati seotud mudeli teatava purunemisohuga, sest ei ole teada propellerireaktsiooni mõju mudeli lennule. Seepärast on algajale mudellendurile soovitav startida mudel mootori normaalpööretest poole väiksema pöörete arvuga ja järgnevatel startidel järk-järgult üle minna kõrgemale pöörete arvule.

Sarnaselt kummimootoriga mudellennukitele tohib kolbmootoriga mudeleld reguleerida mootorlennus ainult propellerivõIIi kallutamdsega (valja arvatud taimermudellennukid). Propellerireaktsiooni kõrvaIdamiseks on kasulik panna propeller algul rohkem paremale viltu vedama kui see hiljem võib-olla vajalikuks osutub. Sama kehtib propelleri allaveo kohta. PropellerivõlIi kallutamiseks asetatakse mootori kinnituskäppade Ja raami vahele alumiiniumseibid.

Lendab mudel käsistardis püsivalt ja tõuseb hästi, katsetatakse maaststardiga. Mudel asetatakse täpselt vastutuult ja, andnud mootorile täisgaasi, lastakse mudel ilma tõuketa käest lahti. Hästireguleeritud mudel hoiab hästi suunda ja eraldub maast kiiresti. Igaks juhuks on soovitav esimesel maaststardil hoida tiiva vasakut otsa ja joosta mudeliga kaasa kuni selle maast eraldumiseni.

Taimermudellennukite reguleerimisel, erinevalt teistest kolbmootoriga mudelitüüpidest, propellerivõlli kere pikitelje suhtes ei kallutata. Kallutamist külgsuunas pole vaja, sest mudeli raskuskeskme madala asetuse tõttu tõstekeskme suhtes on propellerireaktsiooni mõju väike. Propelleri allavedu on samuti liigne, sest kabreerimise väldib kandev stabilisaator, mis “upitab” lennu ajal saba ülespoole. Sedatüüpi mudelite reguleerimine seisab sobiva seadenurga leidmises lauglennul katselisel teel. Hästireguleeritud taimermudel tõuseb järsus spiraalis, läheb peaaegu ilma kõrguse kaotuseta lauglennule ning laugleb piisivalt.

Tagatiivaga ja tiibmudellennuki te reguIeerimine. Tagatiivaga mudellennukitel põhjustab raskuskeskme väiksemgi nihkumine mudeli pikeerimise või kabreerimise. Siin aitab mudeli raskuskeskme etteviimine 3-4 cm võrra samaaegse tiiva ees asuva stabilisaatori seadenurga suurendamisega sedavõrd, et stabilisaatori seadenurk oleks tiiva seadenurgast 3-4º suurem.

Tiibmudellennukitel saab pikeerimist ja kabreerimist kõrvaldada tiiva geomeetrilise väände suurendamisega 1-2º võrra või, kui võimalik, kaldtüüride ülespainutamisega, koormates samaaegselt mudeli nina lisaraskusega.

Ringmudellennukite juhtimine ja reguleerimine. Ringmudellennukite juhtimine toimub järgmiste reeglite kohaselt:

Ohjad peavad stardi ja lennu ajal olema püsivalt pinge all. Kui ohjad lõdvenevad peab mudellendur juhtpidemega kiiresti taganema, et saavutada esialgne pinge.
Mudelit ei tohi lennutada tuulekiirustel üle 5 m/sek., sest sel juhul ületab tuule surve tsentrifugaaljõu ja triivib mudelit niipalju, et ei ole võimalik vältida ohjade lõtvumist mudeli eest taganemisega. Mudel kaotab juhitavuse ja enamasti puruneb.
Enne lendu peab kontrollima ohjade ja ühenduskohIade tugevust tõmmates ohjasid, kusjuures stardiabistaja hoiab mudelit kinni pingega, mis üIetab 10-15-kordselt mudeli kaalu.
Mudel starditakse allatuult, ülessuunatud kõrgustüüriga.
Lennutamist ja reguleerimist tehakse tasasel siledal väljakul, mis on puhastatud kividest ja rohututtidest.
Lennu ajal ei tohi juhtpidet järsult liigutada. Mudeli viimiseks tõusule tõmmatakse juhtpideme ülemist otsa sujuvalt veidi enda poole, laskumiseks lükatakse juhtpideme ülemist otsa sujuvalt endast eemale.
Mudel maandatakse pärast mootori seismajäämist. Mida lähemale laugleb mudel maapinnale, seda enam tõmmatakse juhtpideme ülemist.otsa enda poole (kõrgustüüri tagaserva üles), vähendades seega maandumiskiirust. Õigel maandumisel puudutavad mudeli rattad ja sabakark maad üheaegselt.
Lennutamisel peab jälgima üheaegselt mudelit ja horisonti, et viivitamatult reageerida ebanormaalsetele lennuasenditele tüüri väljalöögiga.

Reguleerimislendudeks valitakse tuulevaikne ilm. Enne esimest starti kontrollitakse ohjade kinnitust ja kõrgustüüri liigutamise mehhanismi tööd. Mootor käivitatakse ja reguleeritakse ning lastakse stardiabistajal mudel vabastada (ilma tõuketa). Mudelil lastakse koguda kiirust ning juhtpideme kerge liigutusega enda poole eraldatakse mudel maast. Lennu ajal kontrollitakse kas horisontaallennul ei ole juhtpide viltu (kõrgustüür pidevalt väljalöögiga üles või alla), mis näitab, et mudeli raskuskeskme asetus ei ole õige. Kipuvad ohjad lõdvenema, tuleb panna mootor rohkem väljapoole viltu vedama (või pöördetüüri väljalööki suurendada): Sageli aitab ka välise tiiva täiendav koormamine.

Liigub kõrgustüüri mehhanim raskelt, tuleb seda enne järgmist lendu õlitada või koguni lahti võtta ja korrastada.

Reguleerimislendudel on soovitav kallata paaki kütust mitte rohkem kui see on vajalik 5-8 ringi läbimiseks.

tagasi

o
tagasi	normaalmudellennuk \| eritüübilised mudellennukid \| mudellennukite arvutus osade kuju ja konstruktsioon \| kummimootor \| kolbmootorid \| reaktiivmootorid \| kütusepaagid töövõtted \| mudellennuki kokkupanek ja startmine
o
MUDELLENNUKITE KOKKUPANEK, STARTIMINE JA REGULEERIMINE Kokkupanek ja tasakaalustamine. Valminud mudellennuki osad vaadatakse üle ja pannakse siis kokku. Pärast kokkupanekut kontrollitakse tiiva, stabilisaatori, teliku ja mootori kinnitust ning mehhanismide tööd. Osade kinnitused peavad olema igati kindlad, sest vastasel korral võivad nad lennu ajal järele anda ning põhjustada mudeli täieliku purunemise. Järgnevalt kontrollitakse mudelit eestvaates, et tiib ja stabilisaator ei oleks kaardunud ning asetseksid õieti. Mudeli kokkupanekul esinevad tüüpilised vead on toodud joonisel. Kaardunud tiib või stabilisaator tulevad enne mudeli reguleerimist õgvendada. On tiib või stabilisaator pealtvaates kerel viltu, kõrvaldatakse viga kinnituskoha ümberehitamise teel. Eestvaates viltuse tiiva või stabilisaatori puhul Iiimitakse madalama kinnituskoha alla õhuke plaat või kui see ei ole kinnitusviisi tõttu võimalik, võetakse kinnituskoht lahti ja parandatakse viga kinnituskoha ümberasetamise teel. Kui kõik puudused on kõrvaldatud, tasakaalustatakse mudel. Pikkade ja kitsaste tiibadega mudellennuki puhul (tiiva ulatus üle 1 m, külgsuhtega üle 10-ne) tasakaalustatakse algul tiib, toetades teda keskkohalt teravaservalise joonlauaga. Osutub üks tiivapool teisest kergemaks, tasakaalustatakse tiib liistukeste või tinaplaadikese liimiimisega kergema tiiva otsale. Tiiva tasakaalu kontrollitakse alati ka pärast mudeli avariid ja remonti. Kokkupandud mudeli tasakaalustamine, s.t. raskuskeskme asukoha muutmine, seisab mudeli nina- või sabaosa koormamises raskusega või tiiva nihutamisega, eesmärgiga saavutada mudeli tsentreering 25-30% tiiva keskõõlust (kandva stabilisaatoriga mudeIitel 40-70%). Enamasti tagab juba mudeli konstruktsioon raskuskeskme õige asukoha, kuid sageli tuleb seda tasakaalustamisel muuta. Raskuskeskme määramine selleks otstarbeks valmistatud teravikul on kujutatud joonisel. Kummimootoriga mudellennuki raskuskeskme asukoha muutmiseks kergendatakse või raskendatakse propellerit, nihutatakse tiiba või raskendatakse sabaklotsi. Purimudellennukitel toimub raskuskeskme nihutamine tinahaavlite juurdelisamise või äravõtmisega ninaklotsi õõnsusest. Elektrilise süütega kolbmootoriga mudelitel muudetakse süütepooli ja patarei asukohta; kompressioonsüütega mootoriga mudelitel raskendatakse mudeli nina või saba lisaraskustega. Raskuskeskme asukoht märgitakse kerele hästi silmapaistva punktikesega. Käsistart. Käsistart on mudellennukite reguleerimisel kõige enam kasutatav stardiliik. Starditõukega antakse mudelile lennuks vajalik kiirus. Start õnnestub seda paremini, mida lähem on stardikiirus mudellennuki lennukiirusele. On tõuge liiga nõrk, vajub mudel enneaegselt maha; liiga tugeva tõuke puhul ajab mudel nina püsti (kabreerib) ja, jäädes hetkeks õhku rippuma, suundub siis järsult allapoole. Iga mudellennukit starditakse kindla, ainult sellele mudelile omase lennukiirusega. Lennukiirus määratakse eelstartidel umbkaudselt tunde järgi, lähtudes mudellennuki pinnakoormatusest ja tiiva proffilist. Suure pinnakoormatuse või õhukese profiiliga mudelid nõuavad suuremat stardikiirust kui väikese pinnakoormatuse või paksu profiiliga mudellennukid. Käsistardil peab arvestama tuule suunda ja tugevust. Nii käest visates kui ka mistahes muud startimisviisi kasutades suunatakse mudel alati ninaga vastutuult. Tuulevaikusel või nõrga tuulega antakse mudelile lennukiirus kas täielikult või osaliselt starditõukega. On tuule kiirus võrdne mudeli lennukiirusega, siis ei anta mingit tõuget, vaid lastakse mudellennuk lihtsalt käest lahti. Sellisel juhul püsib mudellennuk õhus paigal ja vajub startija juures maapinnale. Ületab tuule kiirus mudellennuki lennukiiruse, ei ole mõtet mudelit startida, sest mudel sel puhul enamasti puruneb. Heaks eelharjutuseks käsistardile on jooksustart. Jooksustardil hoiab mudellendur mudelit parema käega tagantpoolt raskuskeset ja, alustanud aeglast jooksu, suurendab pidevalt jooksutempot, kuni mudel liigub õhu suhtes kiirusega, mis vastab tema lennukiirusele. Sel momendil pole tunda mudeli raskust käele, ning mudel lastakse lahti. Nii käsi- kui jooksustardil hoitakse mudellennuk ninaga veidi allasuunatuna (3-4º horisondi suhtes). Mudellennuki õige asend stardil, samuti reguleerimisstartidel esinevad vead on toodud joonisel. Reguleerimisstarte sooritatakse vaikse ilmaga, tavaliselt varahommikul või hilisõhtul, tasasel, muruga kaetud väljakul, mille mõõdud on vähemalt 5050 m. Mootormudelitel tehakse esialgne reguleerimine seisva mootoriga. Õige kiirusega starditud, tasakaalustatud mudelil võivad ilmneda järgrnised vead: Tiiva seadenurk (või tiiva ja stabilisaatori seadenurkade vahe) on liiga suur või väke. Esimesel juhul suundub mudel algul järsult üles, siis alla, jälle üles jne; mudellennuk n.ö. “pumpab”. Viga parandatakse tiiva seadenurga vähendamisega või stabilisaatori seadenurga suurendamisega. Teisel juhul suundub käest vabastatud mudel järsult alla (pikeerib). Normaalse lauglennu saavutamiseks suurendatakse, tilva seadenurka või vähendatakse seda stabilisaatoril. Mudel läheb pärast starti pöörangusse. Selle, sageli esineva vea põhjusi võib olla mitu. Enamasti on see tingitud kaardunud tiivapoolte seadenurkade erinevusest. Viga parandatakse tiiva ülelakkimise (või vana lakikihi pehmendamisega vedeldajaga) ning pressi all õgvendamisega (vt. “Töövõtted”). Mõnikord on see viga tingitud kaardutõmbunud kiilust või tiiva kinnituse ebakindlusest (tiib asetseb lennu ajal kerel viltu). Reeglina kontrollitakse iga stardi eel mudeli sümmeetrilisust, õiget asendit ja tiiva ning stabilisaatori kinnitust. Kõrgstart. Purimudellennukite peamiseks startimisviisiks on mudeli õhkutõmbamine pika peene nööri või terastraadi abil, mille otsa on kinnitatud traadist rõngas. Võistlusmäärustiku kohaselt ei tohi nööri pikkus ületada 100 meetrit. Hästireguleeritud mudel tõuseb umbes 80 meetri kõrgusele. Mudeli nöörist vabanemise momendi täpsemaks määramiseks ja nööri otsa maast ülesleidmise hõlbustamiseks kinnitatakse rõngast mõni meeter allapoole õhukesest punasest riidest kolmnurkne lipuke. Konrastiks valitakse lage tasane madala rohuga kaetud valjak, mõõtudega mitte alla 300300 m. Startimine toimub kahekesi: üks mudellendur (startija) hoiab käes pinguletõmmatud nööri otsa, teine (stardiabistaja) mudellennukit, mille stardikonksu külge on kinnitatud rõngas. Nöör peab olema pingutatud otse tuule suunas ja mudellennuki nina suunatud täpselt vastutuult. 0n soovitav, et nööri otsa hoidval mudellenduril oleks tuule suuna kontrollimiseks käepärast lühikese varrega lipuke. On mudellennuk stardivalmis, tõstab stardiabistaja selle pea kohale nii, et mudellennuki nina oleks suunatud horisondi suhtes 15-20º üles. Seda nähes tõstab startija vasaku käe ja pärast käe järsku langetamist hakkab jooksma. Stardiabistaja, jooksnud mudeliga 5-6 sammu kaasa, laseb mudellennuki sujuvalt lendu. Stardiabistaja peab enne mudeli lendulaskmist kontrollima, et nöör oleks pingul. Startija jälgib mudelit, et selle ebanormaalse käitumise puhul saaks startimise kohe katkestada. Markab startija, et mudel tõuseb liiga järsult ning nööri pinge on suur, aeglustab ta liikumist, või tugevate tuulepuhangute puhul isegi taganeb tuule suunas. Kaldub mudel stardil küljele või suunast kõrvale, on mõni mudeli osa kaardunud. Nööri pinget veidi lõdvendades, oodatakse kuni mudel taastab normaalasendi ja jätkatakse siis startimist. Ei lähe mudel normaalasendisse, katkestatakse startimine viivitamatult, vaadatakse mudel üle ja alles pärast rikke kõrvaldamist jätkatakse startimist. Toimub tõus normaalselt ja mudel on jõudnud nii kõrgele, et nöör hakkab mudelit juba alla kiskuma, siis aeglustatakse sujuvalt liikumist. Mida aeglasemaks jääb Iiikumine, seda enam lõdveneb nöör ning mudeli nina vajub alla lauglennuasendisse. Kui nüüd startija jääb seisma, vabaneb rõngas konksu tagant ja nöör kukub alla. Kõva tuule puhul aga on tarvis, mudeli nööri otsast vabastamiseks, joosta kiiresti allatuult või visata nööri ots käest. Stardiabistaja peab jälgima nööri langemist ning tooma nööri otsa kiiresti tagasi stardipaika. Tuleb mudellennuk konksust lahti enneaegselt, peab stardikonksu rohkem kõverdama. Kui mudel hästi ei tõuse, kinnitatakse rõngas järgmise sabapoolse konksu küge. Väga praktiliseks abivahendiks on kõrgstardil tali, mis koosneb konksu ja rulliga varustatud vaiast ning kahe rulliga pidemest (rullide asemel võib kasutada ka spinninguridva portselanrõngaid). Vaia pikkus- on 300 mm, pideme pikkus, 150 mm. Startimine toimub eelkirjeldatud viisil, ainult selle erinevusega, et startija asub näoga mudeli poole ja tal ei tarvitse joosta, vaid piisab mõõdukast käimisest, sest tali ülekande tõttu liigub mudel neli korda kiiremini startijast. Tugeva tuule puhul tõmmatakse enne starti nöör niipalju sisse, et tali pide asub vaiast 5-10 m kaugusel. Tali pideme ja vaia vahele jäetud nööriosa võimaldab tuulepuhangute ajal nööri kiiresti järele anda või vajaduse korral mudeli nöörist vabastada. Hästi sobib stardinööriks peenike spinningunöör või kuni 0,4 mm jämedune terastraat. Kummimootoriga mudellennukite reguleerimine ja startimine. Kummimootoriga mudellennukid reguleeritakse sarnaselt purimudellennukitega, algul käsistardist. Kõigepealt reguleeritakse kummimootoriga mudellennukit lauglennul seni, kuni ta Iaugleb täiesti sirgjooneliselt ja püsivalt ega avalda vahimatki kalduvust suuna muutmiseks. Kummi- ja kolbmootoriga mudellennukite reguleerimisel valmistab mõningaid raskusi propellerireaktsiooni kõrvaldamine. Nimelt püüab mudel, millel on parempoolse pöörlemisega propeller, kalduda mootorlennus vasakule ja mudel, millel on vasakpoolse pöörlemissuunaga propeller - paremale. Reaktsioonijõu suurus sõltub propelleri läbimõõdust ja sammust ning mootori võimsusest. Propellerireaktsiooni kõrvaldamisele asutakse samm-sammult ja äärmise ettevaatlikkusega. Kummimootoriga mudellennuki esimese mootorlennu proovistart toimub järgmiselt. Kummimootorile antakse käsitsi 50-80 keerdu ja hoides vasaku käega propellerit, võetakse mudel raskuskeskme kohalt paremasse kätte: Mudel starditakse horisontaalasendis. Lasknud propelleri lahti tõugatakse mudel hetk hiljem sujuva liigutusega lendu. Ajab mudel järsult nina püsti, peab kallutama propellerivõlli allapoole; suundub mudel alla, tuleb panna propeller rohkem üles vedama. Propellerivõlli asendit muudetakse vineeriplaadikeste asetamisega kere esimese ribi ja ninaklotsi vahele. Järgnevalt vaatleme, kuidas mõjutab propellerireaktsioon kummimootoriga mudellennuki lendu. Olgu öeldud, et reaktsioonijõudu ei tarvitse taiesti kõrvaldada, kuna see mõiutab mudeli tõusuvõimet. Kummimootoriga mudel peab tõusma ringlevalt ja järsu nurga all, et saavutada 45-60 sek. jooksul 70-100-meetrine kõrgus. Tähendab, reaktsioonijõudu tuleb vähendada ainult niipalju, et mudel liigselt ei kalduks ega keeraks ennast üle tiiva alla. Reguleerimisel peetagu meeles, et mudeli kallakut tõusul muudetkse ainult propellerivõlli nihutamisega külgsuunas, mitte kunagi aga mudeli tiiva või saba painutamisega või nende asendi muutmisega. Käsistardil saavutatud sirgjooneline lauglend peab säilima ka pärast reguleerimist mootorlennus. Pärast mõningaid proovistarte suurendatakse järk-järgult mootori pöördeid kuni maksimaalseteni. Lendab mudel käsistardist laitmatult, proovitakse startida mudelit maast. Starditeena kasutatakse vineeritahvIitest valmistatud starditeed, millele asetatud mudelit hoitakse parema käega kere sabaosast ja vasaku käega propelleri laba otsast. Startimisel on keelatud mudelit tõugata või maast üles tõsta. Käsistardist korralikult reguleeritud mudelile ei ole sellised võtted ka vajalikud, sest pärast propelleri lahtilaskmist eraldub mudel kolhe maapinnalt ja tõuseb järsu nurga all. Kummimootoriga vesimudellennukite reguleerimine ei erine maamudellennukite reguleerimisest. Kolbmootoriga mudellennukite teguleerimine ja startimine. Kolbmootoriga mudellennukid reguleeritakse algul käsistardist nagu puri- ja kummimootoriga mudelleennkidki, Lauglennu reguleerimisel on vigastuste vältimiisel soovitav asendada propeller mootorivõlile kinnitatud raskusega või keerata propeller horisontaalasendasse. Laugleb mudel laitmatult, käivitatakse mootor, kontroIIitakse selle pöördeid ja püsivat tööd ning lastakse siis mudel käsistardist mootorlendu. Praktika on näidanud, et proovistardil piisab 20-sekundilisest mootori tööajast. Elektrilise süütega mootoritel piiratakse mootori tööd erilise aeglülijaga, kompressioonsüütega mootoritel - piiratud hulga kütuse kallamisega kütusepaaki. Esimene mootorstart on peaaegu alati seotud mudeli teatava purunemisohuga, sest ei ole teada propellerireaktsiooni mõju mudeli lennule. Seepärast on algajale mudellendurile soovitav startida mudel mootori normaalpööretest poole väiksema pöörete arvuga ja järgnevatel startidel järk-järgult üle minna kõrgemale pöörete arvule. Sarnaselt kummimootoriga mudellennukitele tohib kolbmootoriga mudeleld reguleerida mootorlennus ainult propellerivõIIi kallutamdsega (valja arvatud taimermudellennukid). Propellerireaktsiooni kõrvaIdamiseks on kasulik panna propeller algul rohkem paremale viltu vedama kui see hiljem võib-olla vajalikuks osutub. Sama kehtib propelleri allaveo kohta. PropellerivõlIi kallutamiseks asetatakse mootori kinnituskäppade Ja raami vahele alumiiniumseibid. Lendab mudel käsistardis püsivalt ja tõuseb hästi, katsetatakse maaststardiga. Mudel asetatakse täpselt vastutuult ja, andnud mootorile täisgaasi, lastakse mudel ilma tõuketa käest lahti. Hästireguleeritud mudel hoiab hästi suunda ja eraldub maast kiiresti. Igaks juhuks on soovitav esimesel maaststardil hoida tiiva vasakut otsa ja joosta mudeliga kaasa kuni selle maast eraldumiseni. Taimermudellennukite reguleerimisel, erinevalt teistest kolbmootoriga mudelitüüpidest, propellerivõlli kere pikitelje suhtes ei kallutata. Kallutamist külgsuunas pole vaja, sest mudeli raskuskeskme madala asetuse tõttu tõstekeskme suhtes on propellerireaktsiooni mõju väike. Propelleri allavedu on samuti liigne, sest kabreerimise väldib kandev stabilisaator, mis “upitab” lennu ajal saba ülespoole. Sedatüüpi mudelite reguleerimine seisab sobiva seadenurga leidmises lauglennul katselisel teel. Hästireguleeritud taimermudel tõuseb järsus spiraalis, läheb peaaegu ilma kõrguse kaotuseta lauglennule ning laugleb piisivalt. Tagatiivaga ja tiibmudellennuki te reguIeerimine. Tagatiivaga mudellennukitel põhjustab raskuskeskme väiksemgi nihkumine mudeli pikeerimise või kabreerimise. Siin aitab mudeli raskuskeskme etteviimine 3-4 cm võrra samaaegse tiiva ees asuva stabilisaatori seadenurga suurendamisega sedavõrd, et stabilisaatori seadenurk oleks tiiva seadenurgast 3-4º suurem. Tiibmudellennukitel saab pikeerimist ja kabreerimist kõrvaldada tiiva geomeetrilise väände suurendamisega 1-2º võrra või, kui võimalik, kaldtüüride ülespainutamisega, koormates samaaegselt mudeli nina lisaraskusega. Ringmudellennukite juhtimine ja reguleerimine. Ringmudellennukite juhtimine toimub järgmiste reeglite kohaselt: Ohjad peavad stardi ja lennu ajal olema püsivalt pinge all. Kui ohjad lõdvenevad peab mudellendur juhtpidemega kiiresti taganema, et saavutada esialgne pinge. Mudelit ei tohi lennutada tuulekiirustel üle 5 m/sek., sest sel juhul ületab tuule surve tsentrifugaaljõu ja triivib mudelit niipalju, et ei ole võimalik vältida ohjade lõtvumist mudeli eest taganemisega. Mudel kaotab juhitavuse ja enamasti puruneb. Enne lendu peab kontrollima ohjade ja ühenduskohIade tugevust tõmmates ohjasid, kusjuures stardiabistaja hoiab mudelit kinni pingega, mis üIetab 10-15-kordselt mudeli kaalu. Mudel starditakse allatuult, ülessuunatud kõrgustüüriga. Lennutamist ja reguleerimist tehakse tasasel siledal väljakul, mis on puhastatud kividest ja rohututtidest. Lennu ajal ei tohi juhtpidet järsult liigutada. Mudeli viimiseks tõusule tõmmatakse juhtpideme ülemist otsa sujuvalt veidi enda poole, laskumiseks lükatakse juhtpideme ülemist otsa sujuvalt endast eemale. Mudel maandatakse pärast mootori seismajäämist. Mida lähemale laugleb mudel maapinnale, seda enam tõmmatakse juhtpideme ülemist.otsa enda poole (kõrgustüüri tagaserva üles), vähendades seega maandumiskiirust. Õigel maandumisel puudutavad mudeli rattad ja sabakark maad üheaegselt. Lennutamisel peab jälgima üheaegselt mudelit ja horisonti, et viivitamatult reageerida ebanormaalsetele lennuasenditele tüüri väljalöögiga. Reguleerimislendudeks valitakse tuulevaikne ilm. Enne esimest starti kontrollitakse ohjade kinnitust ja kõrgustüüri liigutamise mehhanismi tööd. Mootor käivitatakse ja reguleeritakse ning lastakse stardiabistajal mudel vabastada (ilma tõuketa). Mudelil lastakse koguda kiirust ning juhtpideme kerge liigutusega enda poole eraldatakse mudel maast. Lennu ajal kontrollitakse kas horisontaallennul ei ole juhtpide viltu (kõrgustüür pidevalt väljalöögiga üles või alla), mis näitab, et mudeli raskuskeskme asetus ei ole õige. Kipuvad ohjad lõdvenema, tuleb panna mootor rohkem väljapoole viltu vedama (või pöördetüüri väljalööki suurendada): Sageli aitab ka välise tiiva täiendav koormamine. Liigub kõrgustüüri mehhanim raskelt, tuleb seda enne järgmist lendu õlitada või koguni lahti võtta ja korrastada. Reguleerimislendudel on soovitav kallata paaki kütust mitte rohkem kui see on vajalik 5-8 ringi läbimiseks.
i
tagasi	normaalmudellennuk \| eritüübilised mudellennukid \| mudellennukite arvutus osade kuju ja konstruktsioon \| kummimootor \| kolbmootorid \| reaktiivmootorid \| kütusepaagid töövõtted \| mudellennuki kokkupanek ja startmine